Vaat kus vennal on ikka nimi! See selleks, raamatust. Esimene omadussõna, mis tema iseloomustamiseks pähe tuleb on "kummaline". Kusjuures kummaline, natuke võõrastavas tähenduses. Põhjus peitub ilmselt selles, et autor on esiteks suhteliselt idamaine (Tai) ja peale selle põhikohaga mitte kirjanik vaid helilooja.
Ka raamatust endast saadud feeling oli võrreldav omalaadse muusikaelamusega. Kirjanduslikus mõttes kõige lähem paralleel, mis ma tuua oskan on india või araabia muinasjutud. Sci-fi``st ehk Frank Herberti "Dune".
Sisust. Tegevus (kui seda nii võib nimetada) toimub kuskil äraarvamata kaugel tulevikus. Miski 20000 aastat peale teadaoleva universumi asustamist inimkolooniatega. Selleks et nood kolooniad oma planeedikestel ilusatesse utoopiatesse stagnatsiooni kätte ära ei kõngeks, on vaja sõdu. Selleks, et sõjad ei kalgistaks inimkonda ning oleksid piiratud ulatusega ning kontrolli all, on loodud selline inmkast nagu Inquestorid, kelle ylesandeks on aegajalt hävitada planeete.
Et nood tegelased asjaga yle ei pingutaks, on Inquestori olulisimaks omaduseks kaastunne. Yhesõnaga inimesed, kelle käsu peale tapetakse miljoneid ja kelle õlgadel lasub töökohustusena syy tehtu eest. Ja et too syy neil meelest ei läheks on iga Inquestori õukonnas spetsiaalne asjapulk - Rememberer, kelle ylesandeks on Inquestorile meenutada seda, kui kaunid olid nood planeedid ja kui head need inimesed, kes kõige liha teed läksid.
Yhesõnaga - omapärane. Olles ennast sellest teatavate raskustega läbi närinud, võin öelda, et raamat oli minu arust hea. Minusuguse tehnokraatliku tyybi jaoks kyll võõras ja raske lugeda, kuid siiski hea. Viite ei saa aga nelja on kyll väärt.