Poiss satub sotsiaaltöötaja hoole alla. Lisaks ilmvõimatutele valedele on ta vermeid täis. Sotsiaaltöötajat jätab lugu esmapilgul külmaks, kuid mida edasi jutt kerib, seda enam ta seda kuulda tahab. Kuni lõpuks viib poiss ta enesega kaasa.
Viha jõul püsivad julmurid, nad saavad kogu oma väe meie negatiivsetest emotsioonidest, ning ainus mis aitab, on kaastunne. See hävitab kurjuse, aga ta haarab enese hävingusse ka hea. Poisi jaoks sulgub tema ilm, mis võibolla polegi ainult tema... Teatavaid urban fantasy jooni on ses loos. Paralleelmaailm, mis murrab end sellesse ilma siin ja kehtestab ennast meie läbi meie eneste aktiivse osavõtuta. Mõtlen põhimassi, kuid alati on olemas saadikud. Seekord oli saadikuks Billy Binder...
Idamaades sümboliseerib draakon teatavasti tugevust, jõudu ja õnne. Millegipärast meenus Ende õnnedraakon... Igatahes on see fantastiline loom ilus sümbol. Mulle hästi ei istu õhtumaine lähenemine draakonitele, aga see on puhtalt isiklik kiiks.
Huvitav oli seegi, et lumi sümboliseeris emotsioonitust ja tuska.