Ahjaa, minu andmeil oli esmatrükk 1979 Inglismaal, mitte aastal 1978. Aastast 1978 on copyright. Aga nojah, seda on lihtsam näha, esmatrükke ja muid trükke ei ole alati lisatud, eriti, kui on tegemist hilisema trükisega. Nüüd taas raamatu juurde. Pilt tulevikust oli suurepäraselt maalitud. Autor on hea kirjeldaja ja väikestest asjadest kirjutaja. Tuleb tunnistada, et see on hea ja kasulik oskus, mis aitab vahel lugejal ka tagasihoidlikust sisust üle olla.
Probleemiks on selles raamatus mingid mõistatuslikud olendid, kes inimkonna vastu sõdivad. Seda teevad nad edukalt, kuna tavaliselt lasevad nemad puruks meie rakette, meie omade tehnoloogia nende omale vastu aga ei saa. Kui peakski juhtuma, et keegi noist ründajaist satub veidi valesse olukorda, siis eelistab ta end õhku lasta. Maalased niisiis tegelevad algul edukalt sõja kaotamisega. Hiljem tuuakse ühelt rindeplaneedilt Maale kaasa veel tõsine tõbi, mis samuti Maa moraali ja ressursse sööma hakkab. Mis siin mõelda - on ilmselge, et nemad teavad meist palju enamat, kui meile soodus oleks. Meie ju neile tõbesid kaela ei saada... Nojah, iga planeet ei muutu ju tõbiseks. Oh, aga ega sealgi lood head pole. Seal levivad igasugused ülimalt kahtlased religioonid. Nojah, otseselt pole neid ju milleski süüdistada, aga ikkagi... Ja muidugi veel läbi hüperruumi inimkonna planeetidele kaela kukkuvad teised planeedid... ja maltsvetilikud väljarändeootajad... No keda muud ikka seal süüdistada.
Lõpp on muidugi üllatav. Veidikene ehk õnnetu, mõnes mõttes ka õnnelik. Nende kummaliste tulnukate olemus paljastatakse ja kõik on hea ning ilus, aga... Sel seisundil ON omad agad.