Timescape on ajarännu-ulmelugu, mis jookseb mööda kahte põhiliini. Ühes neist on aasta 1998 ning maailmal on läinud praegusest oluliselt hullemini - väetiste ja taimemürkide tekitatud kuhjuvad ahelreaktsioonid ähvardavad kogu biosfääri kokkuvarisemisega. Samas on Cambridge'i ülikoolis õpitud juhtima tahhüone, meile vaid teoreetilisi elementaarosakesi, mis liiguvad valgusest kiiremini.
Nõnda pakuvadki teadlased John Renfrew ja Gregory Markham välja hullumeelse projekti - kuna tahhüonid liiguvad valgusest kiiremini, ulatub nende mõju ka ajas minevikku. Tänu Ian Petersonile, kriisiga võitleva Maailmanõukogu ühele liikmele, saavad nad vajaliku rahastuse ning suunavad tahhüonid aastasse 1962, kus nad teavad, et tehakse esmakordselt katseid pooljuhist indium-antimoniidiga.
Nimelt on indium-antimoniid üks väheseid asju, mis suudab tahhüonide mõju registreerida. Nõnda hakkabki aastal 1962 San Diego ülikoolis töötav teadlane Gordon Bernstein nägema oma eksperimendis seletamatut müra, mis üles kirjutatuna sarnaneb morsekoodiga. Tema kolleegid aga laidavad sellise tõlgenduse maha kui ilmselgelt jabura...
Ma pean ütlema, et selle teose mahu täitsid kaks üsna erinevat teemat. Üks neist oli loomulikult füüsikaline - mida tähendaks tahhüonide eksisteerimine, mis on üldse aeg ja kuidas see töötab, mismoodi lahendavad füüsikaseadused ajarännust tulenevaid paradokse, kas ja mismoodi eksisteerib multiversum ja nii edasi. See teema ning selle lahendamine mulle meeldisid.
Küll aga oli teosele lisatud veel mahukas suhtedraama. Iseenesest ei olnud 1962. aasta liin halb, kuna Bernsteini pingutused teadlaskonna veenmiseks, tagasilöögid ja kõik muu oli selgelt teemaga seotud. Tema isiklikud probleemid tüdruksõbraga aga oli pigem raisatud leheruum. Ning naistevihkajast seelikuküti Petersoni suhteseiklustest aastas 1998 ei leidnud ma mitte midagi ajaväärilist.
Ökoloogilise kollapsi kujutluspilt oli muidugi ka täna lugedes ajakohane, kuid selle sisus oli huvitavat retrolikkust, mis tundus tõukuvat näiteks 1970ndate DDT-paanikast. Positiivsena tooks välja ka selle, kui sünge ja lohutu 1998. aasta lõpplahendus oli (kuigi seda eraldi ei mainita, usun ma, et teadlased võisid seda ka ise ette näha).
Siiski oli suhtedraama osa minu arvates ülemäära suur. Isaac Asimov oleks füüsikalise poole samast loost suutnud tõenäoliselt lahendada 200 leheküljega. Laenan siin raamatust endast San Diego professorite nalja ja tõden ka, et teos oli nii huvitav kui ka originaalne - kuid huvitavad osad polnud eriti originaalsed ja originaalsed osad polnud eriti huvitavad.
Hinnang: 6/10
