Benford on kirjutanud kahasse rea inimestega ning vähemalt 1970-ndatel produtseeriti tema osavõtul igati normaalset proosat. Ma ei ole teda palju lugenud, aga jutu "Mateeria lõpp" põhjal näib siiski, et kaheksakümnendate lõpuks, kui tast oli saanud iseseisev ulmekirjanik, kippus ta kalduma sogastele parateemadele. Käesolev lugu on aga veel kõigiti karge ja krõmpsuv.
Punkt läheb maha vihjete eest tulnukate tehnoloogia suhtes ebasõbralikule ühiskonnale - autorite katse seda kuidagimoodi ühendada tähtedevahelise avastusreisiga jääb mannetuks. Vesinikpommini - rääkimata tähelaevast - jõudmine eeldab väga paljude erinevate teadusharude ja tehnoloogiate süvitsi arendamist. See ei saa kuidagi olla mingi isoleeritud, ühiskonda vähe muutev või siis kerge vastumeelsusega arendatav projekt.