Täiesti mõttetu jutt, kus kümmekonnal leheküljel kirjeldatakse segaselt ja lohisevalt kuidas mingi neegriplika tapab haamrilöökidega oma õe ja peidab ta kuhugi seina taha ning kuidas aastaid hiljem mingi onupoeg laiba sealt leiab. Loo ainuke väärtus tundub olevat eessõna järgi see, et selle on kirja pannud neegerkirjanik. Mina aga ei suuda mõista, kuidas kirjandust rassi alusel heaks ja halvaks jagada saab. Lugu on täielik pask ja selle alusel ei saa mitte öelda, et kõik neegrid on sitad ulmekirjanikud (loo kokkupuude ulmega jääb mulle samuti üsna hämaraks), vaid et selle konkreetse kirjaniku järgmistesse katsetustesse suhtub allakirjutanu mõningase eelarvamusega.