Mida enam ma George R. R. Martinit loen, seda enam kisub mul miskipärast pähe võrdlus Poul Andersoniga. Miks? Ei tea. Midagi neid justkui seoks, aga mis... Lühiromaan "Lendajad öös" on ääretult mõnus segu SF ja kummitusloost. On hästi kauge tulevik: Maa (inimkonna oletatav häll) on mingi külake kusagil ääremaadel. On tekkinud uued ja olulisemad maailmad. Inimesed ei uuri enam planeetidega seotud müüte, ka avakosmosel on oma müüdid. Kõige kummalisem on müüt mingist rassist, mis lihtsalt lendab kuhugi läbi kosmilise öö. Loo peategelane püüabki selles selgusele jõuda, et mis see on... Renditakse laev "Lendajad öös" ning üsna kummaline segaseltskond asub teele. Ekspeditsiooni on kaasatud üsna kummalisi ja ajuti suisa labiilseid tegelasi. Ka pole keegi laeva omanikku ja kaptenit näinud... ta vaid räägib ekspeditsioonist osavõtjatega, aga ei näita end. Suur osa laevast on ka mingi vaheseinaga eraldatud. Selge, et sihukeses segases ja eraldatud seltskonnas hakkavad toimuma käärimised... ning ka plahvatus pole kaugel... Väärib tõesti lugemist... kuigi on üsna halva pikkusega lugu (eraldi raamatuks vähe, kogumiku jutuks palju) on seda lühiromaani ainuüksi inglise keeles üle tosina korra ilmutatud. Ka samanimeline film on valminud, mida ma kahjuks küll näinud pole. Loo põhiväärtus on sihuke romantiline psühhologism, pluss ehe õudus ja leidlik ning värvikas maailm. Lõpp on samuti võrratu.