Being A History of the Causes, Origins, Battles, and Betrayals of that Most Tragic Bloodletting Known as the Dance of the Dragons, as set down by Archmaester Gyldayn of the Citadel of Oldtown (here transcribed by George R. R. Martin)
Eks see pikk alapealkiri ütleb sisu ja kirjutamislaadi kohta ka kõik ära – tegu on kroonikalaadse pajatusega nn lohede tantsust, ehk siis sõjast, mille järel Westeroses enam ühtegi lohet polnud.
Lühiromaan ilmus antoloogias «Dangerous Women», mille koostasid George R. R. Martin ja Gardner Dozois ning mis ilmus müüki käesoleva nädala teisipäeval. (Paluks ka seda antoloogiat BAASi mitte sisestada, sest see pole ulmeantoloogia.) Teksti tegevus toimub 169–171 aastat enne romaanisarja «Jää ja tule laul» algust ning seega peaks teos olema lugemiskõlbulik ka neile, kes romaanisarja lugenud pole.
Pean tunnistama, et ma polnud alguses üldse veendunud, et ma selle lühiromaani lõpuni loen – see isiku- ja kohanimede laviin, mille autor lugeja peale paiskab, oli ikka täiesti talumatu. Kuid eks ma harjusin ning õppisin neid tüütuid nimedejorusid diagonaalis lugema.
Õnneks ei hakanud George R. R. Martin oma kroonikat mingis veidras vanaaegses keeles kirja panema... ei, ikka selline kena ja klaar keel, mis antud autorit positiivselt iseloomustab. Ka oli tekstis piisavalt meeleolukaid kohti, kus kroonikast sai täieõiguslik kirjandusteos. Eriti meeldejäävatena mainiks palgamõrtsukate Veri ja Juust printsitappu ning märatseva pööbli lohepogrommi, kuid need polnud ainukesed.
Kokkuvõtteks selline tugev neli. Lühiromaani laad oli vale, aga kui nimederäga kõrvale jäi ja kroonik hakkas keskenduma konkreetsetele seikadele, siis oli enam kui nauditav lugemine, sest Martin oskab.