Ma ei usu, et neid kirjanikke just eriti palju on, kellele juba tema eluajal tänulikud lugejad-ametivennad pühendustega kogumiku kokku on pannud. Aga Vance`ga nii on läinud. Arvestades, milline raskekahurvägi -- Silverberg, Gaiman, Tad Williams, Resnick, Simmons, Martin ise -- ja hulk natuke väiksema suurusjärgu tähti võiks isegi öelda et suisa harda aupaklikusega ja austusega "Sureva Maa" sarja kohta sõna võtavad -- et tuli JRRT, aga see vaimustus läks paari nädalaga üle, aga siis sattus juhulikult pihku üks päevinäinud raamat "Surevast Maast" ja elu muutus lausa igaveseks. Ütleme nii, et ulmemaastik oleks tänapäeval oluliselt vaesem -- sest enamik praegusi suurnimesi nühkis toona veel koolipinki ja Vance lugude mõju nende kirjanduslike ambitsioonide tekkele pole võimalik üle hinnata.
Näha on, et kõik autorid on tundnud suurt mõnu omapoolse jutu lisamisest Vance loodud maailma. Endal tekib lausa kahju, et Vance siiani oma lugemislauale nii harva on eksinud. Igatahes -- kogumik on väga kõrgel tasemel ja kuigi asja täielikuks nautimiseks eeldab vähemalt üldjoontes varasemat kokkupuudet "Sureva Maa" lugudega, võiks see kogumik olla loetud. Igatahes on see märgatavalt parem kui suvaline Dozois aasta parimate juttude köide.