Ammu-ammu avastasid inimesed avakosmosest kaks liiki "energiaolendeid". Yhed neist jooksid teiste eest ära ja teised ajasid esimesi taga. Kui kätte said, siis panid nahka. Parema kättesaamise huvides liikusid need kiskija tyypi eneriaolendid kiiremini kui saakloomad. Ehk siis kiiremini kui valgus.
Yhtlasi avastati et nonde kiskijatega (darkid) on inimesel võimalik symbioosi astuda. Umbes nii et dark ja inimene sulavad yheks ning omandab surematuse, võime valgusest kiiremini ringi lennata ja kaotab igasuguse huvi seksi ning muude sportlike ajaviitevormide vastu. Ainuke jama on selles et too yhinemine darkiga õnnestub kahel kolmandikul juhtudest. Igast kolmandast seda asja katsetavast inimesest jääb vaakumisse ringi heljuma pilveke verepritsmeid.
Loo peategelane läks kah kunagi aastad tagasi koos oma tydrikuga darkidega yhinema.. Tydrikuga sai kõik korda aga enne seda kui mees ise asjaga maha sai juhtus just yks tädi ilmatu plurtsatusega darki käes katki minema. Mille tagajärjel tekkis vaese mehes ettevõetud operatsiooni suhtes tõsine foobia. Mida ta põeb juba pikki aastaid. Ja on yldse väga õnnetu.
Martinile paistab et ysna iseloomulikus muinasjutulikus stiilis tykk. Tänu sellele et ohtrasti kasutatavat kohaliku maailma olmeterminoloogiat seletatakse inimesele alles kuskil esimese kolmandiku lõpus tekkis juba alguses asja vastu paras tõrge. Ja ega see mulje jutust ka edasise tegevuse käigus oluliselt ei paranenud. Eks ta yks paras jahu oli..