Kasutajainfo

George R. R. Martin

20.09.1948-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· George R. R. Martin ·

The Way of Cross and Dragon

(jutt aastast 1979)

ajakirjapublikatsioon: «Omni» 1979; juuni
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Risti ja lohe tee»
antoloogia «Aphra» 2005

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
5
4
7
0
1
Keskmine hinne
3.706
Arvustused (17)

Peategelaseks on ühe kristliku ordu peainkvisiitor Damian, kelle ülesandeks on seekord teha kahjutuks ketserlus planeedil Arion. Ameti poolest on ta käsutuses kosmoselaev “Kristuse Tõde” ning teel planeedile tutvub ta ketserite piibliga, mis kannab nime “Risti ja lohe tee”.

Selle teose põhjal sündis Juudas Iskariot Babülonis samal päeval kui Jeesus Bethlehemis. Noorukina omandas Juudas musta maagia põhitõed ja kahekümne aastaselt oli ta valmis nõid. Üksnes tema suutis oma tahtele allutada lohed, tollal Maal lennanud hiigelsisalikud. Sellest siis ka Juudase hüüdnimi – Lohetaltsutaja. Lohede abil tuli ta Babülonis võimule ja muutis linna hiigelimpeeriumi metropoliks. Ta troonis Babüloni rippuvates aedades lohe seljas istudes. Seal mõistis ta ka kohut Jeesuse üle ning käskis viimasel jalad maha raiuda. Mõne aja pärast Juudas kahetses tehtut ja tast sai üks apostel, tähtsaim kaheteistkümnest.

Sel ajal kui ta levitas jumalasõna kaugetel maadel, reetis apostel Peetrus kolm korda oma õpetaja. Jeesus löödi risti. Juudas jäi hiljaks, kuid ta kättemaks oli kohutav. Ta lohed hävitasid maatasa Jeruusalemma templi, laastasid Babüloni ja Rooma. Juudas kägistas omaenese kätega Peetruse. Kuid pärast Ülestõusmist elustas Jeesus Peetruse ning määras ta kiriku juhiks. Sellest ajast peale on Peetrus ja ta järglased laimanud ning poriga määrinud Juudase nime. Jne.jne. Omapärane ja mõnus lugu. Hindeks 5.
Teksti loeti vene keeles

Wow! Tõsiselt väärt jutt. Arvi on siin sisust juba pisut kirjutanud.. Aga tyhja sest Juudas Iskariotist, see mis edasi sai oli tõeline nauding.
Teksti loeti inglise keeles

Avol 6igus, asi see Juudas siis meile ära ei ole, aga see ylejäänu. Maiuspala, ma ytlen, lihtsalt maiuspala!
Teksti loeti vene keeles

Varajane Martin. Miskipärast jääb sellest jutust meelde just Juddas Iskarioti lugu ja peategelase, inkvisiitor Damieni oma nii väga mitte. Lool on muidugi tugev loosung ja helge sõnum - see näitab veenvalt, kuiuvõrd tobe ja mõttetu on ristiusk, aga samas ka kui vajalik on religioonimürk piiratud mõtlemisega inimesele. Kuna aga minu meelest on lugu pisut visandlik ja verevaene, lõpp on segasevõitu, siis "neli". Aga täiesti tõsiseltvõetav tekst.
Teksti loeti eesti keeles

Millegipärast ei avalda see jutt mulle sellist muljet nagu eelkirjutajatele. Eks seda usutemaatikat ole juba pehmelt öeldes piisavalt käsitletud ja midagi eriti originaalset "Risti ja lohe tee" minu meelest ei lisa. Ainus huvitav aspekt on mittehumanoidist piiskop.
Teksti loeti eesti keeles

Tähtedevaheliseks muutunud inimkonnas ca 700 kristlikku sekti? Praegugi on ainult Maal vististi kümnetes tuhandetes...

Minu jaoks tekkis selle loo puhul kõige suurem probleem peategelase läbielamisega... Et siis ikka väga kergesti "kaotas ta oma usu". Mida talle lõpuks näidati? Karismaatilist liidrit ning kuskil keldris purgis elavat telepaati (mis ei olnud kujutatud maailmas iseenesest midagi erilist). Nagu peategelane väga õigesti märkis, lõhnab Valetajate ordu kontseptsioon tugevasti paranoia järele... Ta ise aga millegipärast ei kaalunud kordagi tõsiselt võimalust, et talle lihtsalt jama aetakse. Sedavõrd efektiivse, kogenud ning kavala mehe puhul täiesti arusaamatu.

Parafraseerides kaasarvustaja Golikovi, võib antud loo põhjal arvata, et kõikvõimalikud religioonid, kaasaarvatud ristiusk, on tobedad ja mõttetud. Ainult et pind, millele sellist võimsat üldistust toetatakse, on pehmelt öeldes kesine.

Tegelikult ei pruugiks selle jutu tegevus tähtedevahelises ruumis toimudagi... Siis jääks küll muidugi ära tulnukast piiskop, võibolla just see detail teebki käesoleval juhul mõlgutusest jutu.

Teksti loeti eesti keeles

Meisterlikult kirja pandud jutt, kuid tipploole omane sära jääb siiski paraku puudu. Iseenesest on invisitsiooni ja paavstluse probleemide käsitlus kauges tulevikus küllaltki põnev. Samas ei ole kirjutise keskmeks olev Valetajate teema eriti veenev ja mis veel kõige halvem - see jätab üsna külmaks. Seega on Martini lugu üldiselt korralik, sest selle lugemine sujub ladusalt ja ta ei jõua tüütuks muutuda, aga kahjuks ei sisalda ta minu jaoks piisavalt huvitavat tuuma. Hinne on veidi üle keskmise ehk "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Algas huvitavalt. Oma usus kahtlev rüütel-inkvisiitor, kaugel planeedil valitsev fantastiline ketserlus, mida hing võib veel ihaldada? Igatahes midagi põnevamat, kui autor suutis välja pakkuda. Võimalusi selleks leidus küllaldaselt. "Valetajad" oli vist kõige kahvatum neist ning see rikkus hea mulje, mis alguses tekkis. Lugeda kõlbas, kuid minu arust ei midagi erilist. Religiooni poolt ja vastu on kirjutatud ka märksa paremaid tekste. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Ebaloogiline ja üsna tuim tekst aga intensioonil polnud ju vigagi. Siiski, ka filosoofilises plaanis on näha, et vajaks veidi rohkem kaalumist, misasi see usk siis lõpuks on.
Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Sander ütleb oma arvustuse teises lõigus ära selle, mis ka mulle selle jutu juures kõige vähem meeldis - kummaline lõpp. Muidu oli lugu hea ja ladus lugeda, aga see lõpp tegi heast keskpärase.
Teksti loeti eesti keeles

Puudulik kõiges.
Lausa uskumatu, et George R. R. Martin midagi taolist on kirjutnud, ta muidu täitsa hea, selles troonide asjas isegi suurepärane. Aga troonide sarja suurepärasus on (minu jaoks) ikka eelkõige tehniline suurepärasus (a. tegelaste paljusus, mis kõrvaldab lugeja turvatunde – et kui pool raaamtut veel ees, siis ei saa peategelane surma saada; b) sarja alguse tegelaste must/valgesus muutub loo arenedes, kirjelduse kaudu loob ta tugeva empaatiatunde ka kõige hullemate suhtes; c) lummavad atmosfäri loovad kirjeldused, mis pealegi varieeruvad sõltuvalt hetke kesksest tegelasest). Ega troonides ei ole mingit enneolematult säravat (sisulist) ideed.
Varane Martin (?) – lugu on kirjutatud 1991, meest hakati avaldama seitsmekümnendatel – kaua võib algaja olla.
Võitlus ristiusu ja religiooniga üldse – idee poolest oleks selline jutt võinud ilmuda nõukogude viiekümnendate lõpu antoloogias, juba kuuekümnendatel oli idee kulunud ja vananenud.
See Juuda ja Valetajate värk oli juba tolleks kirjutamise ajaks päris kulunud. Tarvitseb kasvõi Borgest meenutada, kelle lühivormi kirjutusoskus tundub kahe pea jagu sellest jutukesest kõrgem olevat (see viimane minu hinnang võib muidugi olla seotud ka tõlkija suutlikkuse/suutmatusega).
Muu ideestik – on olemas hiina vanasõna (ja hiinlased on üks päris vana rahvas) sellest, et on ükskõik, mis võrvi on kass, peaasi, et hiiri püüaks...
Atmosfäri kirjeldus – paarikümne lehekülje kohta on üks detail, mis natukenegi tähelepanu väärib – saabaste valik alguses, see ei tõsta hinnet kahelegi mitte.
Ilmekas näide sellest, et viletsa loo kirjutamise pärast ei maksa kirjutajat maha kanda, juhtub!
Aga üks jääb üheks ... tegemist on silmapaistvalt ja erakordselt viletsa jutuga.
Teksti loeti eesti keeles

Vaimukas, lennukas ja originaalne lugu. Kuigi süžee kui selline ei tohiks teoreetiliselt mulle sobida, oli nautimist küllaga.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2018
november 2018
oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018

Autorite sildid: