Selle teose põhjal sündis Juudas Iskariot Babülonis samal päeval kui Jeesus Bethlehemis. Noorukina omandas Juudas musta maagia põhitõed ja kahekümne aastaselt oli ta valmis nõid. Üksnes tema suutis oma tahtele allutada lohed, tollal Maal lennanud hiigelsisalikud. Sellest siis ka Juudase hüüdnimi – Lohetaltsutaja. Lohede abil tuli ta Babülonis võimule ja muutis linna hiigelimpeeriumi metropoliks. Ta troonis Babüloni rippuvates aedades lohe seljas istudes. Seal mõistis ta ka kohut Jeesuse üle ning käskis viimasel jalad maha raiuda. Mõne aja pärast Juudas kahetses tehtut ja tast sai üks apostel, tähtsaim kaheteistkümnest.
Sel ajal kui ta levitas jumalasõna kaugetel maadel, reetis apostel Peetrus kolm korda oma õpetaja. Jeesus löödi risti. Juudas jäi hiljaks, kuid ta kättemaks oli kohutav. Ta lohed hävitasid maatasa Jeruusalemma templi, laastasid Babüloni ja Rooma. Juudas kägistas omaenese kätega Peetruse. Kuid pärast Ülestõusmist elustas Jeesus Peetruse ning määras ta kiriku juhiks. Sellest ajast peale on Peetrus ja ta järglased laimanud ning poriga määrinud Juudase nime. Jne.jne. Omapärane ja mõnus lugu. Hindeks 5.