See lühiromaan tõi kirjanikule ta esimese Hugo auhinna. Lugu räägib shkinide planeedist, mille inimesed on endi jaoks avastanud kümmekond aastat enne romaani sündmusi. Shkinid on teiste kosmoserassidega võrreldes inimestele kõige lähedasemad. Kuigi shkinide kultuur on tuhandeid aastaid vanem Maa omast, elavad nad pronksiajastus. Võib-olla on põhjuseks nende religioon: kui shkin on elanud ja töötanud nelikümmend aastat, siis on tal õigus valmistuda Lõplikuks Ühinemiseks. Nimelt võtab shkin siis vabatahtlikult enda kuklasse vampiiritaolise kerakujulise Imeja (NB! meenuta “Nukkude isandat”). Tööd tegemata ja ülimalt õnnelikena liiguvad sellised elatanud shkinid mitu aastat ringi ning siis siirduvad koobastesse, kus elavad hiigelsuured Imejad. Nood suudavad inimese mõne tunniga surnuks imeda. Shkinid ei pea seda surmaks, sest on veendunud, et selle protsessiga siirdub nende teadvus Imejasse, ühineb kollektiivse teadvusega ja muutub igaveseks. Üha suurem osa inimesi võtab vastu shkinide usundi ja ootab Lõplikku Ühinemist.
Loo algul tuleb planeediletelepaatidest abielupaar, Lyal on eriti suur anne. Teos räägibki peategelaste tööst ja läbielamistest. Lugesin seda suurepärast lugu kogumikust “Putj kresta i drakona” (1996), mis sisaldab Martini kõige tähtsamaid lühiteoseid. Kindel 5.
Loo algul tuleb planeediletelepaatidest abielupaar, Lyal on eriti suur anne. Teos räägibki peategelaste tööst ja läbielamistest. Lugesin seda suurepärast lugu kogumikust “Putj kresta i drakona” (1996), mis sisaldab Martini kõige tähtsamaid lühiteoseid. Kindel 5.