Asi on selles, et siin raamatus võtab Martin kokku Ameerika kuuekümnendate lõpu - seitsmekümnendate alguse psühhedeelse raskema rocki skene - küll fiktiivse bändi näite varal, samuti on mulle teadmata, kas ta lahkab siin iseoma hipikogemusi, või on needki kokkukirjutus hipikultuurist üleüldse. Põhimõtteliselt on tegu kummardusega hääbunud ajajärgule, The Summer of Love`le, hipidele ja nende naiivsele filosoofiale, ajastule kui tundus et elektrikitarr ja riff muudavad maailma ja puukallistamine paneb küünilise poliitiku nutma ja meelt muutma.
Loo tegevus toimub kaheksakümnendate alguses. Endine hipi, praegune vabakutseline ajakirjanik Sander "Sandy" Blair saab kõne ajakirja "Hedgehog" peatoimetajalt, kus ta kunagi töötas. "Hedgehog`is" pole eriti raske ära tunda "The Rolling Stone`i". Julmalt on tapetud kunagise rohkem kui dekaaditaguse raske rocki bändi The Nazgûl kunagine manager Jamie Lynch. Tema süda on rinnast eemaldatud ja ta ise lamab kunagise Nazgûl`i kontsertiplakati peal. Uba on selles, et too plakat reklaamib kurikuulsat West Mesa kontserti, mis lõppes sellega, et tundmatu mõrvar lasi vintpüssiga parajasti esineva Nazgûl`i vokalisti Patrick Henry "Hobbit" Hobbinsi pea sodiks. Atendaat meenutas mõnes mõttes Kennedy mõrva Dallases.
Sandy Blair nõustub kirjutama artikli teemal "Mis on Nazgûl`ist tänapäeval saanud", kuid kirjutamise käigus satub ta muidugi uurima nii üle 10 aasta tagust lahendamata mõrva, kui ka praegust uut mõrva, mis teadagi on seotud. Uurimise käigus otsib ta üles oma vanad hipidest kamraadid. Neist on mõni muutunud ökofriigist puukallistajaks, mõni jälle töötab reklaamiagentuuris. Ka Nazgûl`i elusolevad liikmed ilmuvad välja. Kuidagi tundub asjaga seotud olevat Edan Morse, salapärane promootor, kes hoiab avalikult eriti salapärast ja varjatut liini, kuid kellel on raha nagu muda ja kes märatsevate 70ndate alguses tundus olevat seotud Ameerika vastukultuuri vägivaldsemate ilmingutega, nagu American Liberation Front, mis viitab ilmselt Weather Undergroundile või Black Panthers`ile. Morse tahab ei rohkemat ega vähemat kui Nazgûl`i re-union tuuri
Martin viitab ja refereerib raamatus ohtralt Ameerika 60-70ndate psühhdeelse rocki bändidele. The Nazgûl ise on segu Led Zeppelinist, Blue Cheer`ist, Iron Butterfly`st, Grand Funk Railroadist või veel paarikümnest tolle aja hiiglasest. West Mesa hiigelkontsert võib või ei või huvilistele meenutada tolle aja tähiseid Altamonti, Woodstocki, Monterreyd või mõnda muud hiigelfestivali. Raamtusse on pandud suhteliselt palju (fiktiivseid) laulusõnu ja isegi setliste, kusjuures ka laulude teemad ja võtmefraasid on tõenäoliselt kummardused reaalselt olnuile, aga jäägu nende tuvastamise peenmehhaanika tõelistele proffidele.
Raamat on...kummaline. Tegelikult, kui järgi mõtlema hakata, ega siin ulmet palju olnudki, nii et peaaegu oleks asjakohane kuuldavale lasta too kurikuulus prääksatus, millega mõni arvustaja armastab oma primitiivsust kõigile nähtavaks teha. Kuid ei, jäägu see teiste teha. Ulmeliseks võib ehk lugeda "Hobbit" Hobbinsi kummalist taasilmumist ja uue vokalisti keha ülevõtmist kontserdite ajal.Lisaks vähesele ulmele ei olnud siin ka korralikku lahendust või seletust, kuidagi poolvinna jäi kogu see asi...Pealkiri viitab Nazgûl`i 25-minutisele oopusele "The Armageddon/Resurrection Rag", mille esitamise ajal 1971 hukkus tollane vokalist ja mille taasesitamise ajal kulmineerub "tänapäeval" ehk siis raamatu kirjutamise ajal, 80ndate alguses, toimuv osa. Siiski on allakirjutanule kogu raamatu teema suht lähedane ja tuttav ja nii pole Martini juba varakult ilmnenud kõrgetasemelisele stiilile keeruline panna teist hinnet, kui tugev "neli".
Arvustuse kirjutamise ajal kuulasin paar korda Iron Butterfly "In-A-Gadda-Da-Vida`t", mulle meeldib mõelda, et romaani kurikuulus "The Armageddon Rag" on selle pealt maha viksitud...