Kasutajainfo

George R. R. Martin

20.09.1948-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· George R. R. Martin ·

A Clash of Kings

(romaan aastast 1999)

eesti keeles: «Kuningate heitlus»
Tallinn «Varrak» 2008 (F-sari) [1. köide]
Tallinn «Varrak» 2009 (F-sari) [2. köide]

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
11
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.625
Arvustused (16)

Martini fantasyseeria "A Song of Ice and Fire" teine jagu on ehmatavalt massiivne (yle 800 lk) ent va"gagi kaasakiskuvalt kirjutatud. Martini keskaegne maailm on verine ja va"givaldne, m66gad on siin ta"htsamad kui maagia, jutus on ka 6udusloo elemente. Kui seeria esimene osa l6ppes yhe peategelase hukkamisega ta kahe va"ikese tytre silme all, siis siin raamatus lendab veri juba k6ikjal. Siiski, Martin oskab piisavalt ha"sti kirjutada, et keskaegse elu va"givald m6juvalt edasi anda. Ka tegelaskujud, ehkki osalt veel liialt stamplikud, arenevad eelmise raamatuga v6rreldes huvitavamini.

K6ige ha"irivam raamatu juures on keskse tegelase pidev muutumine -- peatykid on kirjutatud erinevate tegelaste silme la"bi, ning neid tegelasi pole mitte vaid yks-kaks vaid hulgi. K6igepealt muidugi Stark`i aadlipere lapsed ja emand, kes mitmel rindel oma s6du peavad, v6i lihtsalt elus pyyavad pysida, Jon Snow, surnud isand Starki vallaslaps, ka"a"bus lord Tyrion, ning mitmed teised. Lisaks veel eksiilis printsess Daenerys, kelle lugu haakub keskse looga veel vaid va"he ning kelle syzheeliin siin raamatus eriti edasi ei arene.

Lugu on siiski va"rvikas, syzhee on yldiselt leidlikult koostatud ning haarav ja maailm on realistlikum kui enamik neid Jordani-taolisi suhkruvaabaga kaetud maailmakesi. Kahjuks on raamatus liiga palju k6rvalisi tegelasi, kes k6ik ma"lus yhtseks massiks sulavad, ning hoolimata 30-lk pikkusest tegelaste nimekirjast segi la"hevad. Samuti on Martin intsesti kujutamisega liiale la"inud, ning tema lapstegelased pole usutavad. Jah, ja raamat on liiga pikk. Nii et -- siin on nii head kui ka halba, aga lugeda sobib kyll, eriti fantasy armastajatele. Neli miinus.

Teksti loeti inglise keeles

Milady on sisuliselt kõik ära õelnud, mida öelda tasuks.

Kuningas sureb, Ned Stark on tapetud, prints Jeoffrey ei olegi kuninga poeg. Noor Robb Stark kogub põhjas võimu ning soovib isa eest kätte maksta ning õdesid tagasi saada. Kuningas Roberti vennad kuulutavad end kuningaks. Kõik sõdivad, tahavad kättemaksu ning põlvkondade vanused vihad vallanduvad.

Samal ajal on põhjas Müüri juures kahtlased jõud liikvel. Ning maailmas on taas lohed, tänu Daenerysele.

Mis mulle kõige ebausutavam tundus, on see, et keegi peaks mäletama, et viis tuhat (!) aastat tagasi oli tema esivanem kuningas. Meil siin raskusi tuhande aasta eest toimunugagi...

Teksti loeti inglise keeles

Loetav lugu. Isegi väga loetav lugu. Tegelased ei jõua eriti läilaks minna, enne lüüakse nad reeglina maha ;-) Muidugi, nagu triloogia keskmisele osale kohane, tammutakse lõpus suhteliselt sama koha peal kui alguses. Sellegipoolest julgen soovitada - hea karge tükk.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja teine osa on lühidalt öeldes 1000 lehekülge puhast naudingut, kusjuures mitmed võtmesündmused toimuvad kaadri taga ja neist on juttu alles hiljem ja vihjamisi – nii et Martin on kirjutanud väga kokkusurutult ja kompaktselt. Paarsada lehekülge võiks vabalt rohkem olla. Imetlusväärne on ka see, et tegu on ju tegelikult sõjaromaaniga, aga lahingukirjeldusi on ainult üks ja seegi üks parimaid, mida kirjandusest üldse leida on.

Suurepärane idee ja kindlal käel välja peetud on ka erinevate tegelaste ja vaatenurkadega peatükiline ülesehitus. Nii jäävad ära tüütud rännakud ja kirjeldused, millest enamasti fantasy-romaanid kubisevad. Ilmselt suurim erinevus Martini ja “teiste” vahel ongi see, et kui Tolkieni-laadsetes unelm-maastikel tahaks lugeja ise viibida ja romantiliste seikluste otsinguil rännata, siis Martini Westerose Seitsmest Kuningriigist hoiaks iga terve mõistusega inimene eemale.

Romaan on eriliselt vägivaldne, samas siin puudub jälle tugevalt vägivallavastane totakas paatos. Inimesi tapetakse, vägistatakse põletatakse, süüakse, hakitakse tükkideks, uputatakse, puuakse. Samas ei muutu midagi haiglaseks või ülepingutatuks; kõik on usutav ja oluline. Esimese osaga võrreldes lisandub pisut maagiat, kuigi ütleme otse välja – draakonid ja nõidused on siin rohkem moe pärast ja palju tähtsam rõhk on võimuintriigidel ja inimestevahelistel suhetel.

Ilmselt on tegu seni maailma kõige aegade parima fantasy-sarjaga.

Teksti loeti inglise keeles

Ei jää muud üle kui Andrei Golikovile takka kiita - puhas lugemisnauding. Meeldivaks jooneks on just see, kuidas iga peatükk algab. Ei ole sellist asja, et kõigepealt otsustatakse kuhugi minna, siis minnakse kuhugi ja tehakse seal midagi. Alati ollakse juba kuskil ja tegevus käib täie tambiga. Lugeja peab ise enesele selgeks tegema, kuidas need olukorrad on tekkinud.

Positiivne on ka see, et tegu ei ole "head (Starkid) maailma vastu" tüüpi intriigiga vaid lugejale sümpaatseid tegelasi leiab rohkem kui ühest vaenutsevast leerist.

Teksti loeti inglise keeles

Kehtib enamuses sama jutt, mis esimese osagi kohta. Peategelasi on juurde lisandunud, nagu ka lehekülgi, halvemaks pole sellest aga midagi muutunud, pigem isegi paremaks. Kuigi kui vaadata raamatu algus- ja lõpp-punkti, siis nagu erilist muutust maailmaasjade seisus pole toimunud, kuid vahepealne tegevus on olnud ülihaarav. Kindel viis.
Teksti loeti inglise keeles

Panen hindeks viie, kuigi väikese miinusega. Miinus sellepärast, et esimene raamat lihtsalt oli parem. Tegu on sarja teise raamatuga ja omamoodi üleminekuväljalaskega, kus paigutatakse nupp lauale laiali.

Võtame kokku tähtsamad punktid, mi raamatut iseloomustavad:

Robb Stark on ennast siis tituleerinud Põhjamaade kuningaks ja jätkab Lannisteride kottimist.

Stannis (üks vana kuninga Roberti vendadest) on oma kuningastaatust samuti kinnitanud. Paraku on ta sattunud Punase Nõia, Melisandre, tuhvli alla, kes on mängu toonud uue jumala ja kamaluga paranormaalseid nähtusi.

Renly (teine Roberti vendadest) on samuti oma nõuet kuningatrooniline kinnitanud. Tegu on mõneti kerglase, rõõmsameelse ning elujanulise tegelasega, kellel sarmile on raske vastu seista. Setõttu pole tal just raske vasalle leida.

Lannisterid on kindlastanud ennast nn uue ametliku kuninga Joffrey ümber. Lannistere iseloomustab selles raamatu üldine peataolek ja kogu klanni päästmine jääb ainuisikuliselt kääbus Tyrioni madalatele õlgadele. Etteruttates ütlen, et mees on enam kui tasemel.

Sansa on nagu peata kana. Tema roll on pigem valgustada kuningapalees toimuvat.

Arya lidub maailma mööda ringi, sattudes vihma käest räästa alla.

Müüril toimub õõvastavaid asju. Joni liin areneb edasi ja noormees peab võitlema erinevate lahkhelidega. Mehed Mustas on pööranud oma pilgu põhja, sest tol ajal kui ülejäänud Seitsmes Kuningriigis omavahel trooni pärast jagelevad, on seal pead tõstmas uus näotu vaenlane.

Dany on järgijäänud rahva ja kolme lohega on teel tagasi oma esivanemate kodadesse, kuid kõik ei ole kaugeltki nii lihtne

Juurde tuleb uusi tegelasi ja osa vanadest panevad kõrvad pea alla. Vihjamisi antakse mõista, et kogu see nägelemine on ainult eelmäng oluliselt suuremale draamale, kuid millisele täpsemalt ... vot seda ei tea.
Teksti loeti inglise keeles

Nagu Hargla juba mainis, ligi tuhat lehekülge puhast naudingut.Iga tegelase viimane peatükk lõpetatakse mõnusa kulminatsiooniga, asjaolu, mida juba eelmises raamatus näha oli.Uutest tegelastest meenuvad mulle hetkel Davos, kunagine salakaubavedaja, kes kunagi ammu Stannisele piiramise ajal sibulaid viis ja sedaviisi ta päästis. Tema silme läbi kirjeldatakse Stannise õukonda ja see Punane Naine mõjub üsnagi õõvastavalt.Teine uus tegelane on Theon Greyjoy, kunagine Starki kasupoeg, kes nüüd naaseb oma koju. Kodu iseloomustaks ilmselt hästi sõna "meri".Ja see peategelaserohkus on ainult tervitatav, maailm ei ole mustvalge ja ise ei tea ka hästi, kellest sa tahad, et võidaks.
Teksti loeti inglise keeles

Jah, puhas nauding tõesti, ehkki eesti keeles ja vahetult pärast ilmumist lugedes jäi kahele köitele päris korralik ajavahe sisse.

Minu meelest sama hea kui esimene osa...seda, kuidas esimeses romaanis petlikult rahulik Westeros kohe pärast Roberti surma verisesse kaosesse kistakse, oli ikka kuradi võimsalt kirjeldatud. See, mis konflikti tagajärjel toimub Starkide perega, on suhteliselt kohutav ja samas realistlik... Sansa hakkab tegelikult paistma suhteliselt sümpaatse lollikesena. Huvitavaid tegelasi on palju, nagu lurjuslik ja samas surmapõlgavalt vapper Theon Greyjoy. Käesolevas romaanisarjas ongi julmus ja alatus segatud äärmise vapruse ning vastupidavusega raskes olukorras, mis osi tegelasi iseloomustab. Ja palju muud muidugi ka. Tõeliselt hea raamat, millele pole midagi ette heita.

Teksti loeti eesti keeles

Trükivigu on rohkem kui Varraku raamatutes tavaliselt, aga see pole ainus, mis mind selle raamatu juures pahuraks teeb.

Martin on hea kirjanik küll, aga tema võrdlemine Tolkieniga on suht kohatu. Tolkien sattus nooruses – moodsa sõnaga väljendudes – singulaarsusse. Somme’i lahing oma suurtükitule kontsentratsiooniga ja mürkgaaside kasutamisega oli suurim tapatöö, mida inimkond seni näinud oli, ja jäi selleks veel paarikümneks aastaks. See määras põrutada saanud leitnandi edasise mõttetegevuse. Hakkas kirjutama Hästi Suurest Paugust, ja et pauk ikka suur paistaks, tuli sellele kirjutada Hästi Pikk Eellugu. Sai kokkuvõttes igav, aga, noh, talutav. Martinil on vastu panna vaid malemäng – teatavasti kaalus ta lausa profikarjääri, enne kui kirjutamise kui lihtsama kasuks otsustas. Nii käibki siis Martinil rohkem kombineerimine ja pettemanöövrite tegemine. Siuke maletaja värk.

Ainult et males on reeglid algusest peale selged ja kokku lepitud. Antud juhul, hoolimata jutustajahäälte rohkusest siiski ei ole. Ja kui tuhande leheküljega ei saa välja öeldud, mis värk on, siis on jama majas. Inimlikele intriigidele pole midagi ette heita, need on igati usutavad, aga ma mõtlen paranähtusi. Kui mõni raamat algab sellest, et miski jõnglane leiab lohemuna ja asub seda välja hauduma, siis on ühest küljest selge, et raamat on määratud kooliealiste keskmisele astmele, aga teisest küljest ka see, et lohede kasutamine transpordiks ja ehk ka tuletegemise abivahendina on antud maailmas argine. Hea küll, see lugu nii naivistlik ei ole, kuid lohedest on üsna algusest peale juttu. Ning kui üks perekond on seotud lohedega, siis võib teine olla seotud huntidega ja selle liikmed unes oma lemmikhundi nahas ringi vaadata, selle ma neelan ka alla. Kuigi mõnede suguvõsade vapil on üsna imelikke asju, nii et ma eriti ei tahagi mõelda, mis unenägusid nad näevad. Zombid ja prohvetlik ettenägemisvõime on kah teada-tuntud asjad, mida ei pea eraldi seletama. Aga kui, naguöeldud, tuhandendama lehekülje paiku ilmub punases kitlis tädi ning sünnitab varju, mis läheb ja tapab just selle, keda vaja, et seejärel kaduda (vari, mitte tädi), siis on midagi valesti. Võrreldavalt näiteks sellega, kui see müüri valvanud poiss oleks puu alt mantlisse keeratult leidnud mitte nooleotsi või mis need seal olidki, vaid hästiõlitatud kuulipilduja.

Ühtpidi just need seletamatud nähtused teevadki nüridast rüütliromaanist fantasy. Ning, jah, mulle meeldivad autorid, kes asju liiga põhjalikult seletama ei kipu. Ka see on kahtlemata tore, kui ootamatustele ruumi jäetakse. Aga eesti keeles on praeguseks välja antud paberilaam, mis võtab riiulis 15 sentimeetrit. Ning kui selle jooksul pole mängureeglid selgeks saanud, siis mõjub see mitte intrigeerivalt, vaid irriteerivalt.

Teksti loeti eesti keeles

Esimene "Jää ja tule laul" valmistas mulle isiklikult kerge pettumuse. Ootused olid suured, kuid lõpptulemus jättis soovida. Ometi sai teos teatava avansina, et järgmised osad on paremad, oma nelja ikkagi kätte. Tagantjärele tuleb tuleb kahjuks ikkagi tunnistada, et mitte eriti õigustatult, kuid tagantjärele oleme ju kõik targad. Teine osa ei ole eriti palju parem kui esimene. Jah, tegevust on natuke rohkem, intriige ka veidike, kuid ikkagi tammub kogu kupatus paigal. Jällegi on probleemiks liiga palju tegelasi, kellest pooled ei anna loole ning sellest moodustuvale suurele pildile eriti midagi juurde. Kindlasti lisab selline kirjutamisviis maailmale natuke värvi, teeb asja natuke mitmekesisemaks, kuid muudab ka teksti läbitöötamise suhteliselt tüütuks. Loomulikult pole tegu halva sarjaga, lihtsalt natuke ülepaisutatud ja -pingutatud on see. Autoril küll visioon on, kuid tihtipeale jääb see meeletu pisiasjade lasu alla ning ei valda lugejat täielikult. Sellepärast ka ainult nõrk neli
Teksti loeti eesti keeles

Olles ennast suhteliselt pika vinnaga lõpuks Westerose maailma sisse elanud, on väga raske sellest nüüd jälle välja saada. Poliitiliste malekäikude nautimisele lisaks hõljub õhus järjest rohkem maagiat, autor puistab mängu üha uusi jokkereid ning talv on tulekul...
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2018
november 2018
oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018

Autorite sildid: