George R. R. Martin

K6ige ha"irivam raamatu juures on keskse tegelase pidev muutumine -- peatykid on kirjutatud erinevate tegelaste silme la"bi, ning neid tegelasi pole mitte vaid yks-kaks vaid hulgi. K6igepealt muidugi Stark`i aadlipere lapsed ja emand, kes mitmel rindel oma s6du peavad, v6i lihtsalt elus pyyavad pysida, Jon Snow, surnud isand Starki vallaslaps, ka"a"bus lord Tyrion, ning mitmed teised. Lisaks veel eksiilis printsess Daenerys, kelle lugu haakub keskse looga veel vaid va"he ning kelle syzheeliin siin raamatus eriti edasi ei arene.

Lugu on siiski va"rvikas, syzhee on yldiselt leidlikult koostatud ning haarav ja maailm on realistlikum kui enamik neid Jordani-taolisi suhkruvaabaga kaetud maailmakesi. Kahjuks on raamatus liiga palju k6rvalisi tegelasi, kes k6ik ma"lus yhtseks massiks sulavad, ning hoolimata 30-lk pikkusest tegelaste nimekirjast segi la"hevad. Samuti on Martin intsesti kujutamisega liiale la"inud, ning tema lapstegelased pole usutavad. Jah, ja raamat on liiga pikk. Nii et -- siin on nii head kui ka halba, aga lugeda sobib kyll, eriti fantasy armastajatele. Neli miinus.

Kuningas sureb, Ned Stark on tapetud, prints Jeoffrey ei olegi kuninga poeg. Noor Robb Stark kogub põhjas võimu ning soovib isa eest kätte maksta ning õdesid tagasi saada. Kuningas Roberti vennad kuulutavad end kuningaks. Kõik sõdivad, tahavad kättemaksu ning põlvkondade vanused vihad vallanduvad.

Samal ajal on põhjas Müüri juures kahtlased jõud liikvel. Ning maailmas on taas lohed, tänu Daenerysele.

Mis mulle kõige ebausutavam tundus, on see, et keegi peaks mäletama, et viis tuhat (!) aastat tagasi oli tema esivanem kuningas. Meil siin raskusi tuhande aasta eest toimunugagi...

Suurepärane idee ja kindlal käel välja peetud on ka erinevate tegelaste ja vaatenurkadega peatükiline ülesehitus. Nii jäävad ära tüütud rännakud ja kirjeldused, millest enamasti fantasy-romaanid kubisevad. Ilmselt suurim erinevus Martini ja “teiste” vahel ongi see, et kui Tolkieni-laadsetes unelm-maastikel tahaks lugeja ise viibida ja romantiliste seikluste otsinguil rännata, siis Martini Westerose Seitsmest Kuningriigist hoiaks iga terve mõistusega inimene eemale.

Romaan on eriliselt vägivaldne, samas siin puudub jälle tugevalt vägivallavastane totakas paatos. Inimesi tapetakse, vägistatakse põletatakse, süüakse, hakitakse tükkideks, uputatakse, puuakse. Samas ei muutu midagi haiglaseks või ülepingutatuks; kõik on usutav ja oluline. Esimese osaga võrreldes lisandub pisut maagiat, kuigi ütleme otse välja – draakonid ja nõidused on siin rohkem moe pärast ja palju tähtsam rõhk on võimuintriigidel ja inimestevahelistel suhetel.

Ilmselt on tegu seni maailma kõige aegade parima fantasy-sarjaga.

Positiivne on ka see, et tegu ei ole "head (Starkid) maailma vastu" tüüpi intriigiga vaid lugejale sümpaatseid tegelasi leiab rohkem kui ühest vaenutsevast leerist.

Minu meelest sama hea kui esimene osa...seda, kuidas esimeses romaanis petlikult rahulik Westeros kohe pärast Roberti surma verisesse kaosesse kistakse, oli ikka kuradi võimsalt kirjeldatud. See, mis konflikti tagajärjel toimub Starkide perega, on suhteliselt kohutav ja samas realistlik... Sansa hakkab tegelikult paistma suhteliselt sümpaatse lollikesena. Huvitavaid tegelasi on palju, nagu lurjuslik ja samas surmapõlgavalt vapper Theon Greyjoy. Käesolevas romaanisarjas ongi julmus ja alatus segatud äärmise vapruse ning vastupidavusega raskes olukorras, mis osi tegelasi iseloomustab. Ja palju muud muidugi ka. Tõeliselt hea raamat, millele pole midagi ette heita.

Martin on hea kirjanik küll, aga tema võrdlemine Tolkieniga on suht kohatu. Tolkien sattus nooruses – moodsa sõnaga väljendudes – singulaarsusse. Somme’i lahing oma suurtükitule kontsentratsiooniga ja mürkgaaside kasutamisega oli suurim tapatöö, mida inimkond seni näinud oli, ja jäi selleks veel paarikümneks aastaks. See määras põrutada saanud leitnandi edasise mõttetegevuse. Hakkas kirjutama Hästi Suurest Paugust, ja et pauk ikka suur paistaks, tuli sellele kirjutada Hästi Pikk Eellugu. Sai kokkuvõttes igav, aga, noh, talutav. Martinil on vastu panna vaid malemäng – teatavasti kaalus ta lausa profikarjääri, enne kui kirjutamise kui lihtsama kasuks otsustas. Nii käibki siis Martinil rohkem kombineerimine ja pettemanöövrite tegemine. Siuke maletaja värk.

Ainult et males on reeglid algusest peale selged ja kokku lepitud. Antud juhul, hoolimata jutustajahäälte rohkusest siiski ei ole. Ja kui tuhande leheküljega ei saa välja öeldud, mis värk on, siis on jama majas. Inimlikele intriigidele pole midagi ette heita, need on igati usutavad, aga ma mõtlen paranähtusi. Kui mõni raamat algab sellest, et miski jõnglane leiab lohemuna ja asub seda välja hauduma, siis on ühest küljest selge, et raamat on määratud kooliealiste keskmisele astmele, aga teisest küljest ka see, et lohede kasutamine transpordiks ja ehk ka tuletegemise abivahendina on antud maailmas argine. Hea küll, see lugu nii naivistlik ei ole, kuid lohedest on üsna algusest peale juttu. Ning kui üks perekond on seotud lohedega, siis võib teine olla seotud huntidega ja selle liikmed unes oma lemmikhundi nahas ringi vaadata, selle ma neelan ka alla. Kuigi mõnede suguvõsade vapil on üsna imelikke asju, nii et ma eriti ei tahagi mõelda, mis unenägusid nad näevad. Zombid ja prohvetlik ettenägemisvõime on kah teada-tuntud asjad, mida ei pea eraldi seletama. Aga kui, naguöeldud, tuhandendama lehekülje paiku ilmub punases kitlis tädi ning sünnitab varju, mis läheb ja tapab just selle, keda vaja, et seejärel kaduda (vari, mitte tädi), siis on midagi valesti. Võrreldavalt näiteks sellega, kui see müüri valvanud poiss oleks puu alt mantlisse keeratult leidnud mitte nooleotsi või mis need seal olidki, vaid hästiõlitatud kuulipilduja.

Ühtpidi just need seletamatud nähtused teevadki nüridast rüütliromaanist fantasy. Ning, jah, mulle meeldivad autorid, kes asju liiga põhjalikult seletama ei kipu. Ka see on kahtlemata tore, kui ootamatustele ruumi jäetakse. Aga eesti keeles on praeguseks välja antud paberilaam, mis võtab riiulis 15 sentimeetrit. Ning kui selle jooksul pole mängureeglid selgeks saanud, siis mõjub see mitte intrigeerivalt, vaid irriteerivalt.