Trükivigu on rohkem kui Varraku raamatutes tavaliselt, aga see pole ainus, mis mind selle raamatu juures pahuraks teeb.Martin on hea kirjanik küll, aga tema võrdlemine Tolkieniga on suht kohatu. Tolkien sattus nooruses – moodsa sõnaga väljendudes – singulaarsusse. Somme’i lahing oma suurtükitule kontsentratsiooniga ja mürkgaaside kasutamisega oli suurim tapatöö, mida inimkond seni näinud oli, ja jäi selleks veel paarikümneks aastaks. See määras põrutada saanud leitnandi edasise mõttetegevuse. Hakkas kirjutama Hästi Suurest Paugust, ja et pauk ikka suur paistaks, tuli sellele kirjutada Hästi Pikk Eellugu. Sai kokkuvõttes igav, aga, noh, talutav. Martinil on vastu panna vaid malemäng – teatavasti kaalus ta lausa profikarjääri, enne kui kirjutamise kui lihtsama kasuks otsustas. Nii käibki siis Martinil rohkem kombineerimine ja pettemanöövrite tegemine. Siuke maletaja värk.
Ainult et males on reeglid algusest peale selged ja kokku lepitud. Antud juhul, hoolimata jutustajahäälte rohkusest siiski ei ole. Ja kui tuhande leheküljega ei saa välja öeldud, mis värk on, siis on jama majas. Inimlikele intriigidele pole midagi ette heita, need on igati usutavad, aga ma mõtlen paranähtusi. Kui mõni raamat algab sellest, et miski jõnglane leiab lohemuna ja asub seda välja hauduma, siis on ühest küljest selge, et raamat on määratud kooliealiste keskmisele astmele, aga teisest küljest ka see, et lohede kasutamine transpordiks ja ehk ka tuletegemise abivahendina on antud maailmas argine. Hea küll, see lugu nii naivistlik ei ole, kuid lohedest on üsna algusest peale juttu. Ning kui üks perekond on seotud lohedega, siis võib teine olla seotud huntidega ja selle liikmed unes oma lemmikhundi nahas ringi vaadata, selle ma neelan ka alla. Kuigi mõnede suguvõsade vapil on üsna imelikke asju, nii et ma eriti ei tahagi mõelda, mis unenägusid nad näevad. Zombid ja prohvetlik ettenägemisvõime on kah teada-tuntud asjad, mida ei pea eraldi seletama. Aga kui, naguöeldud, tuhandendama lehekülje paiku ilmub punases kitlis tädi ning sünnitab varju, mis läheb ja tapab just selle, keda vaja, et seejärel kaduda (vari, mitte tädi), siis on midagi valesti. Võrreldavalt näiteks sellega, kui see müüri valvanud poiss oleks puu alt mantlisse keeratult leidnud mitte nooleotsi või mis need seal olidki, vaid hästiõlitatud kuulipilduja.
Ühtpidi just need seletamatud nähtused teevadki nüridast rüütliromaanist fantasy. Ning, jah, mulle meeldivad autorid, kes asju liiga põhjalikult seletama ei kipu. Ka see on kahtlemata tore, kui ootamatustele ruumi jäetakse. Aga eesti keeles on praeguseks välja antud paberilaam, mis võtab riiulis 15 sentimeetrit. Ning kui selle jooksul pole mängureeglid selgeks saanud, siis mõjub see mitte intrigeerivalt, vaid irriteerivalt.