George R. R. Martin

Nagu eelmisteski osades on iga peatüki pealkirjaks selle tegelase nimi, kelle vaatenurgast me parajasti sündmusi näeme. Olen seda kirjutamisvõtet juba eelmistes arvustustes piisavalt siunanud. Nagu ennegi andsin ma ka nüüd alla tahtmisele lehekülgi pöörata, et näha, mis selle või teise tegelasega edasi juhtus. Martin suutis siiski siin erinevaid perspektiive paremini integreerida, eriti lõpupoole. Ainult kuninganna Daenerysi peatükid on täiesti iseseisvalt loetavad. Raamatu viimases kolmandikus oli Martini kirjutamisviis ka meeldivalt vahe ja terav, ta jättis muuhulgas välja liigsed ilutsevad kirjeldused (Martin armastab kirjeldada uhkeid riideid, relvi ja hobuseid).

Raamatu pealkiri, "A Storm of Swords", "Mõõkade Torm" niisiis, võib tekitada valesid lootusi. Suuri lahinguid siin pole kuigi vähemaid võitlusi ja duelle jätkub. Ainsad tõsised lahingud, need, mis Daenerys peab, ei toimu "laval". Küll on siin reetmisi, mõrvu ja poliitilisi mahhinatsioone kapaga. Ka maagia, õnneks siiski veel väljapeetult tagasihoidlik ja meeldivalt kõleda loomuga, muutub üha tähtsamaks. Vägivald ja seks on aga kraad kangemaks keeratud kui eelmistes osades (mis niigi polnud just eelkooliealistele moeldud). Minul näiteks ei õnnestunud lugemise ajal midagi süüa näksida (vajalik tegevus sellise tellise lugemisel), sest stseenid, kus näiteks üks peategelane veedab pikemalt aega, mahalõigatud käsi kaela seotud ja mädanemas, ajavad mul isu ära. Nii ka intsesti detailne kirjeldus. Martini kirjeldusoskus pole laita -- peale ilusate riiete oskab ta kirjeldada ka mäda, verd ja haisu. Osalt oli see hästi tehtud, ent osalt tundus mulle, et realismi asemel tahtis Martin hoopis shokeerida.

Martini tegelaskujud on endiselt huvitavad; paar tüütut peategelast saavad õnneks surma. Suures osas on tegelased hallid -- neis on nii head kui ka halba -- tõelisi "kangelasi" on vast ehk kaks. See on meeldiv, et keegi pole kindlalt hea ega halb. Kahjuks pole paljud tegelasist usutavad -- nad pole kujutatud inimestena vaid on lihtsalt kollektsioon erinevatest omadustest, mis aga loogiliselt eriti kokku ei klapi. Ka on vägagi läbipaistev millised tegelased on autori lemmikud. Nii mõnigi perspektiiv oleks võinud olemata olla, nt. paksu Samwell Tarly müttamised lumes, Lord Davose igavad peatükid, või siis lühendatud, nt. Starki peretütre Arya pidev põgenemine ühe paha juurest teise juurde (ok, Arya mulle siiski meeldib) ja ta venna Brani hulkumised ja unenäod.

Fantasy armastajatele soovitan seda raamatut küll, kuid alustada tuleks seeria algusest, sest ükski raamat pole iseseisev. Sarjas on kavatsetud kuus raamatut, pärast seda raamatut pidi süzhees tulema viieaastane vahe. Ongi hea, sarja lapstegelased (enamik peategelasi) tegutsesid pidevalt ebausutavuse piiripeal. Küsitavustest hoolimata on see täiesti loetav fantasy seeria, selle raamatu hindeks 4+.

Siia võiks punkti panna, sest kõik oluline on öeldud. Raamatut lugedes juhtus minuga see, mida autor teost kirjutades peaks iga hinna eest vältima -- ma tüdinesin ära. Asi ei ole raamatu haardes ja kompositsioonis, sest minule, vastupidi, meeldib teos just oma detailirohkuse ja erinevate tahkudega -- tundub hulga reaalsem, kui fantasy keskmiselt. Selles teoses ei juhtu suurt midagi. Tähendab, madin küll kogu aeg käib, ikka saab keegi surma ja veelkord pean autorit kiitma paljude asjade eest (mis on mu siiski pannud juba kolmanda osa lõpuni vastu pidama) -- veri, mäda, intsest -- nagu päris ;-) Ent sarja teisest ja kolmandast osast oleks kokku saanud ühe väga hea ja tiheda ca 600-lehelise raamatu, kui (kaks kolmandikku) vesirasva maha kraapida.

Ja nii ongi mu arvamus väga kahepalgeline -- tegemist on hea teosega, mille lugemist ma vähimatki ei kahetse, kuid edasi kavatsen sarja lugeda pensionipõlves, kui mul oma ajaga enam midagi mõistlikku peale hakata ei ole.

Ei saaks öelda, et kolmas osa oleks eelmistest süngem, halvem või parem. Minu meelest on kõik osad samal ülikvaliteetsel tasemel ja sarnased on ka nende tonaalsused. Kolmanda osa eripäraks on ehk selle mahukus ja siin hakkab ka juba paremini tööle nö kohaloleku fenomen. Kui esimestes osades lugeja veel avastas Westerose maailma, siis nüüd ta tunneb seda ja tunneb ka tegelasi. Veelgi enam - nüüd on lugeja jaoks läinud asi isiklikuks.

Kiita võiks selle sarja puhul nii mitmeid asju, et neid üksipulgi üles lugeda polegi mõtet. Ilmselgelt parim seni olemasolev fantasy-sari.

Nelja panengi puht subjektiivselt selle tõttu , et minu arvates aitaks juba küll. Tahaks, et see saaga juba kord lõpeks ja saaksin lugejana edasi liikuda millegi uue juurde. Sisulise hääduse poolest on romaan kindlasti viite väärt.

Niisiis A Song of Ice and Fire saaga kolmas osa. Saaga jätkub oma tuntud headuses, samas tuleb ka palju üllatusi, tuleb juurde uusi tegelasi ja tapetakse maha vanu. Eks enamus ole juba eespool ka ära õeldud. Kindel viis.

Martin on tagasi ja parem kui kunagi varem. Ehk siis pean nõustuma eelkirjutajatega ja ütlema, et tegu ON sarja kõige kõvema raamatuga. Vähemasti siiamaani. Mis kajastub ka hindes: 5+.

Kogu see seeria on nii põnev, et ma ei saa inimestest aru, kes kurjustavad ja sinuavad seda meest tellisemeistriks. Võib-olla ta ongi, aga nii väärt tellised võiks alati veelgi suuremad olla.

Nüüd kus ma olen ennast kolmest esimesest köitest läbi närinud pean ma tõdema ühte asja: mees on tõeline karakteritelooja. Kui näiteks Hobbi raamatutes on kõik karakterid ühesugused ja muutub sisuliselt ainult nende nimi, siis selle mehe tegelaskujud ei tule konveierilt. Iga tegelane räägib erinevalt, mõtleb erinevalt ja tegutseb erinevalt. Näiteks ma ei saanud esialgu aru, miks Arya jupid nii nõmedad on, kuni ma lõpuks taipasin -- need on kirjutatud 11 aastase plikatirtsu võtmes, kes tahab, et inimesed teda vanemana peaksid. Ehk siis naine ta veel pole, aga laps kah enam väga mitte. Mõnus on ka see, et kui sa loed Jaime ja Tyrioni vastavaid lõike, siis hakkad mingil hetkel märkama, et nad on vennad ka rohkem, kui nime poolest: mõlemad on näiteks sarkastilised killuviskajad.

Siiski lisaks ma omalt poolt juurde, et mis jutt siin käis reetmisest ja julmast maailmast. Minu arvates on kõik normaalne -- lõpuks ometi ei kirjutata juttu nii, et võtad inimesed 21 sajandi tänavalt, pistad neile mõõgad pihku ja sutskad nad siis oma stooris nn "keskaega". Naeruväärne, aga enamus kirjanike just nii teevadki ja ei ole suutnud edasi anda ajastutruud mõtlemist. Kuningad ei ole mingid veidra plekkmütsiga mehed suurtel toolidel, vaid eelkõige ikkagi poliitikud. Ja poliitika kohta olgu öeldud, et see on nagu vorstivalmistamine: lõpp-produkti tahad saada küll, aga tegemise juures olemine ei pruugi mitte kõigile meeldida. Maha tapeti need tegelased, kes ise selles süüdi olid ja ei suutnud oma rolli ühiskonnas piisava tõsidusega võtta. Idealistidele ei ole poliitikas lihtsalt kohta. Samuti lollpeadele ja hulludele.

Personaalselt meeldis mulle kõige rohkem Jaime, Tyrioni ja Joni lõigud. Huvitav ongi see, et suhteliselt negatiivse iseloomuga tegelased on suudetud inimlikul tasemel üsna sümpaatseteks teha. Näiteks lõpu poole hakkasin ma Jaimele ja Koerale päris kõvasti kaasa elama, kuna sa hakkad lõpuks taipama, et see, mida mõnedes raamatutes esitakase kui lihtsalt kurjust, on siin midagi, mida inimesed teevad, kuna nad on lihtsalt sunnitud nii toimima ühel või teisel põhjusel. Sest väga halvad nagu ka väga head ei kipu sellises maailmas kus sul liitlasi pole väga kaua elama.

Suureks vaheks neil on ka see, et kui toimub mingi sündmus ja on valida, et kas kirjeldada seda kohe pikalt ja laialt või kirjeldada seda hiljem kui minevikus toimunut kellegi silme läbi, siis Martin valib tihti just selle teise variandi, mis põhimõtteliselt lõikab küll ära osa võimalikust põnevusest, mida võiks selle peatükiga tekitada, kuid samas edendab storyt ka kiiremini, mis on asi, milleks Jordan ei ole sinnamaani, kus ma tema lugemisega olen, just eriti võimeline olnud. See aga venitab lugu kohutavalt ning võimaldab kirjanikul lasta liugu oma vandel juhtumistel, selle asemel, et midagi uut välja mõelda.

Martinit liigutab realismi lähedusse ka muidugi see, et ta on suhteliselt ettearvamatu. On küll aru saada, kes talle meeldivad ja millistele tegelastele ta isegi suti õnne raatsib anda, kuid kui ikka Koljat ja Taavet võitlema hakkavad siis ei saa kunagi kindel olla, et Taavet sellest ka õnnelikult välja tuleb, nagu muidu ikka kombeks on.Tema ma-ei-tea-mitmendaks suureks plussiks on kindlasti ka tema hallid karakterid, keda on siin kiidetud juba mitu korda, ka selles arvustuses, millega ennast nõustuma vannutasin, kuid siiski on need sedavõrd tähtsad omapära tekitajad, et on väärt lausa järjekordset märkimist ja kiitmist. Kui enamikes raamatutes on see kuri ja hea pool enamasti suht kindlalt defineeritud, siis kuidas defineerida seda kindlat kurjust, kui jutustada mõlema poole tegelastest ning näidata, et nad tegutsevad vaid vastavalt olukorrale? Lisaks sellele pean tema omapärast kirjutamisviisi üheks tema huvitavamaks küljest (ning mitte vaid kui suure põnevuse tekitajana), mis annab raamatu lugemiseks põhjust kasvõi vaid selles küljest, et tunda seda originaalset jutustamisstiili. Selle kallal vinguda saaks vaid sutikese ning sedagi sellega, et kohati tundub nagu ei süveneks eriti mõnda karakterisse tema peatüki ajal ning annab peatükile vastava karakteri tunnetuse läbi vaid mõnede sisemonoloogide.

Ning suure teate kohta lõpus ütleks seda, et enam ei mäletanudki, et tolle venna surm nõnda tähtis oli olnud, mis omakorda miskit tähendama peaks. Et kas siis halb mälu või tõesti on see sõda mõttetu, kuid teisest küljest on iga sõda mõttetu, nii et vastus on suht kerge.