(romaan aastast 1996)
eesti keeles: Tallinn "Metsarada" 1996
Mida selle kohta siis öelda? Stiililiselt väga ebaühtlane, kuid enamikus ei olnud ta hästi kirjutatud. Muidugi, oli ka häid kohti, nii mõnedki paigad olid suisa hästi kujutatud, kuid teksti üldist taset see ei tõstnud.Sisuga olid lood sama halvad. Seda nimelt ei olnud. Tundus kohati, et hr. Mortisel said kirjutamise ajal ideed otsa ja ta pidi neid suisa pastakaotsast välja imema (kui ta muidugi kirjutas pastakaga...).
Mõne hinnangul võis asi põnev olla (tunnen isegi mõnda, kellele see meeldis), kuid minu jaoks mitte. Ta ei üllatanud. Kuigi peategelase Baceoluse pidev uude kohta sattumine pidi ilmselt sisaldama teatavat üllatusmomenti. Ometigi ei teinud see seda.
Ühest küljest oli see raamat siiski tänuväärne: eestlased ei ole selles stiilis eriti kirjutanud, vähemalt mina ei ole rohkem raamatuid kohanud. Äkki oleks aeg? Noortel poistel hea lugeda...
Nõustun eelarvustajaga, tegelased ei jagune siin tõesti headeks ja pahadeks. Nad jagunevad kretiinideks ja kretiinideks, kel karakterite yhtse sygavuse tõttu on kahjuks võimatu vahet teha.
Kodukypsetatud kujundusele vastab hädine ja abitu sisu, ses mõttes on tegemist sisu ja vormi yhtsusega. Tegelikult on "Matagoonia" isegi eesti kirjanduse yldise taseme taustal silmatorkav taies, mis ilmekalt demonstreerib autori võimekust - kirjutada halvemini (ja igavamalt!) kui Uido Truija ei saa kindlasti mitte kerge olla. Hea hoiatav näide noorte autorite loomepursete katkestamiseks, "salmikuist rasedaid" on niigi täiesti piisavalt.
Omaette lõbus nähtus on matagoonilised nimed. Mortise fantaasia täit rikkust iseloomustav originaalne nimeloome a la Najtsirk, Serdna, Tram ja Samru toob meelde hellad mälestused lapsepõlve lemmikraamatust "Timbu-Limbu ja lumemöldrid", kus tagurpidi kokkupandud robot ennast Treblaks nimetama hakkas. Kyllap on sama allikas kujundanud ka meie noore poeedi õrna hingeelu.
Last but not least ja vältimaks kriitika ebaõiglust, tuleb kindlasti tõsta esile käesoleva teose tähtsust eesti keele sõnavara arengus, kuna just see raamat tõi kirjanduskriitikasse pejoratiivvormeli "peldikumuul". Minu lugupidamine selle eest.
Kahjuks ei saa BAASis nulli anda. Kurb.
See fantasy-maailm (Matagoonia) on peategelasele täiesti arusaamatu. Ta kallatakse seal üle isiku- ja kohanimede ning kõiksugu uute arusaamadega. Paraku jääb peategelasega samasugusesse segadusse ka lugeja. Peatükid on omavahel lõdvalt seotud ja hüplikud, võõraste nimede ja sündmuste tulv ei luba luua Matagooniast terviklikku pilti, toimuv jääb lihtsalt segaseks ja tegelaste käitumismotiivid arusaamatuks. Selge on vaid see, et Baceolus omandab kange kraadiga võluvõimed, saab maagilise mõõga omanikuks ja põlgab kõigest hingest kristlust. Kõik ülejäänu on ülepingutatud fantasykaanon, lohed jne. Lõputud stiili- ja kirjavead ei tee nüri süzhee lugemist lihtsamaks.
Loo lõpuni lugemine (aga see ei ole väga pikk - 170 lk) nõudis tahtejõu koondamist. Ega ei tahakski vaadelda "Matagooniat" kui kirjandusteost, vaid pigem kergelt satanismiga seotud artefakti, mis seisab riiulil nagu foto või nipsasjake. Et vaatad peale ja saad öelda - see on selline ja selline asi, seotud selle või sellega.
