Peab ütlema, et ma olen Nilsonist absoluutselt rabatud ja seda parimas võimalikus mõttes. Midagi nii võimsat kohtasin ma viimati Borgest lugedes ja seetõttu (OK, nii mitmeski teises mõttes kah) on sellesama tõlkija (Tõnis Arnover) paralleelivedu kahe autori vahel õigustatud küll. Ja sarnaselt Borgesega tasub Nilsoni looming raamaturiiulisse osta, sest tegemist on kirjanikuga, kelle teoseid aeg-ajalt üle lugeda tasub. Vähemalt on mul hetkel väga väga selline tunne.
Kogumikus leiduvast 12 loost klassifitseeruvad ulme alla probleemideta 8, ülejäänute kastistamine on, nagu öeldakse, maitseasi. Kogumiku Messias med träbnet ilmumise ajaks oli Nilson 53 aastane ja ehk seepärast räägib enamik ta lugusid ühel või teisel moel surmast. Ja halba pole ses midagi, sest mees on enesele pika elu jooksul surmaga seonduva tuttavaks mõtelnud ning usutavalt polegi inimeste tegeliku olemuse väljaselgitamiseks olemas paremat peeglit kui surma külm lähedus.
Lugudest jätsid kõige tugevama mulje "Võti", kus peategelane unenäos varastatud võtmele siit ilmast ust otsib ja selle viimaks leiab, kui ta leiab jumala ning peab samas ka midagi kaotama, nii nagu kaotab seeläbi midagi ka muu maailm; õudne, kõle ja lohutu "Surnud olend, kel palju sulgi", milles igavesele unustamisele määratud kihelkond paratamatuse vastu astub ja kaotab ning kindlasti ka "Kõikvõimas masin", kus inimene kõikvõimsa ent mitte kõiketeadva masina jumala staatusesse tõstab (ehk siis vastupidi, masin tõstab inimese) ja mis on ühtlasi üks parimaid ulmejutte üldse, mida mul au on olnud lugeda ja võimsaim võimalik autori hüvastijätt selle ilma ning oma lugejatega.
Elus on perioode ("iga" pole õige sõna ja "aeg" on liialt tõlgendatav), kus jõuad järeldusele, et mitte kõike siin ilmas ei saa üle lugeda, kirjeldada, kindlapiiriliselt välja joonistada. Just siis vajad sa lugusid, mis on kirjutatud, teades, et on küsimusi, millele ei suuda vastata isegi kõikvõimas masin ja mille olemust saab (ja sedagi mitte täielikult) tajuda läbi sümbolite ja ridadevaheliste muljete. Ja neid lugusid tasub lugeda isegi siis, kui on õigus autoril, kui ta väidab, et pärast raamatu sulgemist ja kõrvalepanekut pole neid jutustusi enam olemas – need kangastuvad korraks su mälus ja on pärast seda kadunud koos su möödaläinud elu aastate, päevade ja mõtetega.