Janusz A. Zajdeli jutulooming üsna lustiline, kuigi selle hooletu lõbususe varjus on enamjaolt peidus üsnagi mornid mõtted. Lühijutt «... et in pulverem reverteris» on samuti selline: lustlikult kirjutatud, aga tõsist teemat tõstev.
Lühijutu tegevus on antud kahe omavahel mittekohtuva tegevusena. Üheltpoolt siis miski võõrtsivilisatsiooni kosmosesondi vaatlusraportid ning teiseltpoolt miskid pildikesed Maa elanike elust-olust.
Ega alguses lugeja palju aru ei saagi, sest need liinid justkui ei haakugi. Pikapeale aga koorub välja kurb-koomiline ülevaade ökokatastroofi äärel kõõluvast Maast, kus prügiuputuse vastu peab aitama asjade ajalikkus. Noh, et kõiksugu komisjonid otsustavad, et kui pikalt säilitada mingit kunsti- või kirjandusteost ning tarbekaubad on juba ette lagunema määratud.
Inimkonda päästab oma pasa sisse uppumast miski aine, mida lisatakse kõigile tarbekaupadele ja millega vajadusel piserdatakse üle säilitamisele mittekuuluv kunst. See destruktiivne aine muudab praktiliselt kõik, millega ta kokku puutub, miskiks loodussõbralikuks tolmuks.
Siis aga juhtub katastroof, sest miskid reservuaarid kusagil Jaapani all annavad leket ning inimkonna õuduseks hoiti neis resrvuaarides just selle destruktiivse aine varusid...
Kindlasti on tegu hea jutuga, aga neli sai pandud just seepärast, et Janusz A. Zajdel on võimeline paremaks ning ka seetõttu, et lugu kipub ununema.
Jutu pealkiri viitab ühele kirjakohale Piiblis «/.../ quia pulvis es et in pulverem reverteris.» Eesti keeles (ja pisut kohmakas tõlkes) kõlab see: «Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!»
Autor näikse siin viitavat sellele, et mateeria saab pikemas perspektiivis ikkagi vaimust võitu... eriti kui see vaim veel vaikselt roiskub rooja... ehk entroopia vastu ei aita miski... Loomulikult on see vaid minu meelevaldne tõlgendus, aga mulle see tõlgendus meeldiks ja tundub ka realistlik.