Loo peategelane on keegi Kowalski (Poolas niisama tavaline nimi, kui venelastel Ivanov), kes läheb kirjastusse pakkuma oma esimest ulmeromaani. Kokkulepitud kellaajani on veel aega ning pan Kowalski otsustab kirjastuse vastas asuvas kohvikus pisut aega parajaks teha. Kohvikus istub tema lauda meesterahvas, keda ta näeb esimest korda, kuid see meesterahvas teab ometigi üsna palju pan Kowalski kohta... isegi seda, et pani portfellis on seni veel avaldamata ulmeromaani käsikiri... Tundmatu ütleb, et ta on ilmselt selle romaani tulevikus läbi lugenud, kahjuks ei tea ta pan Kowalski teisi raamatuid...
Pisitasa selgub psühholoogiliselt lämbe situatsiooni olemus – tundmatu lauanaaber näeb detailset ette tulevikku ning kriipsuvõrdki ei mäleta minevikku. Õnneks ei paelu Janusz A. Zajdelit karvavõrdki see, et miks ja kuidas on selline asi võimalik... Zajdel tegeleb kliinilise täpsuse ja loogikaga hoopis säärase õõvase situatsiooni avamisega lugejale... Pan Kowalski püüab hoolsalt leida lauanaabri jutus vasturääkivusi... hoolimata oma hoolsusest ei jõua ta kuhugi. Kell saab kolm ning pan Kowalski tõuseb, et minna kirjastusse... lahkudes esitleb ta end lauakaaslasele!!!
Need paar lehekülge mis nüüd järgnevad ja jutu lõpu moodustavad... need leheküljed on väärtus omaette. Olen seda juttu 15 aasta jooksul oma kümme korda lugenud ning kõige huvitavam on see, et mul polegi päris 100% veendumust, et mis seal lõpus juhtub... on võimalikud kaks lõppu – üks õudne, teine võigas. «Prognoos» on ehe etalon sellest, kuidas kirjutada teaduslikku fantastikat, mis on tõeline mõtteuperpallide rodu, aga mõjub sealjuures põneva ja täisväärtusliku kirjandusliku tekstina.