Kauge tähe juurde saadetud ekspeditsioon naaseb päikesesysteemi. Sellest ajast kui nad lahkusid on möödas 200 aastat. Ainsad raadiosignaalid tulevad kuult. Kuupealsed võimud võtavad kosmonaudid vastu.. mitte just rõõmuhõisetega. Elavatakse seal sygavates koobastes, võrdlemisi ebameeldivas, suletud yhiskonnas. Sellest mis toimub Maal, rääkida ei armastata.
Kosmonautidega võtab kontakti kohalik vastupanuliikumine. Need on ysna hädised tyybid, kelle põhiliseks ideoloogiliseks baasiks on teadmine, et kui nad veel kaua Kuu peal elavad, siis kohastuvad nende organismid madala gravitatsiooni tingimustes sedavõrd, et Maale pole nende järeltulijatel enam asja.
Kosmonaudid seda asja loomulikult nii ei jäta ja leidlikud ning teokad inimesed nagu nad on, saadavad yhe enda hulgast salamisi Maale, asja lähemalt uurima..
Yldises mõttes on niisiis tegemist Lemi “Tagasituleku” laadse asjaga. Tagasi tullakse kyll mõnevõrra dystoopilisemasse yhiskonda. Ulmet ja läbimõeldust oli siin rohkem kui Lemil, ilukirjanduslik pool aga jäi kummalisel kombel nõrgemaks. Päriselt endasse tõmmata see tekst mind ausaltöelda ei suutnudki. Ilmselt jäid tegelaskujud selleks kuidagi liiga kaugeteks. Hindeks tugev neli.