Ulmekirjanduse BAAS - Otfried Preussler

Arvustused (24)

12.12.1997, kell 17:51

Krabat läheb Schwarzkollmi veskisse nõiaõpilaseks peale seda, kui talle on unes kolm korda mingi kutse tehtud. Ja lähebki lahti lugu, kus nõiakunstist puhast lehekülge on raske leida. Üldiselt öeldes päris tore muinaslugu, mida soovitaks kõigile lugemiseks.

Teksti loeti eesti keeles

Andri Riid

17.02.1998, kell 17:14

Vinge lugu! Raamat, mida olen halastamatult ekspluateerinud ja mis sellest hoolimata on sama värskeks jäänud kui esimesel korral. Kirjanik on seganud germaani rahvapärimusi ja maaelu pildikesi nii meisterlikult, et ainult kadesta. On sünge, kuid kahtlemata märksa elujaatavam ja humanistlikum kui enamik kaasaegsete õuduskirjanike loomingust. Päris lõpus jääb kõlama idee, et pole inimesel vaja kunstlikke abivahendeid (on selleks siis nõiakunst või miski muu), et olla vaba ja õnnelik. Esimest korda lugedes olin 10-aastane. 16 aastat hiljem pole mul midagi selle vastu, et seda veel kord teha.

Teksti loeti eesti keeles

Tundmatu Arvustaja

18.02.1998, kell 03:34

Oh seda hubast novembriõhtut, mille veetsin vuhinal lõõmavate kasehalgude ja mahlakate õunte seltsis "Krabat''i" lugedes! See emotsioon on siiani meeles. Kas saabki taolisest raamatust enamat tahta?

Teksti loeti eesti keeles

Roland Tepp

18.02.1998, kell 23:44

Kui saaks paneks veel plussi ka otsa - olen teist vähemalt viiel korral lugenud ja ikka veel pole tekkinud seda tunnet, et "ah! need paar lehekülge võib vahele jätta - need on igavad".

Ja alati seostub mul selle raamatuga miski soe suveöö; vana maamaja pime katusealune; üksik laualamp heitmas kollakat valgust, vaevalt piisavat raamatu lugemiseks ja vaiksed kuid ähvardavad öised naginad ja krabinad vana maja puitpõranda all....
Ahh! Mis sest rääkida!

Teksti loeti eesti keeles

rico

19.02.1998, kell 13:19

Olin kaheksa aastane kui seda raamatut esimest korda lugesin...võibolla ei saanud ma veel kõigest aru aga ta tõusis minu lemmikraamatuks ja oli seda kuni ma lugesin läbi "Linna ja tähed" Raamat lihtsalt on tohutult lahe...ja kui ausalt öelda siis lugesin viimati eelmise aasta novembris...alati on huvitav... tead küll mis tuleb aga ikkagi köidab tohutult... megalt hea

Teksti loeti eesti keeles

Urmas Muinasmaa

16.03.1998, kell 11:25

See raamat on lapsepõlvest väga eredalt meelde jäänud. Nõidus, lähedase inimese surm, ennast ähvardav surm, armastus - need teemad ei jäta külmaks kedagi.

Teksti loeti eesti keeles

kuits

17.03.1998, kell 04:36

Ilus ja südamlik lugu armastusest, sõprusest ja hea ja kurja võitlusest.Seda võiks/peaks iga laps omal ajal lugema.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav

2.04.1998, kell 15:02

Vabalt viievääriline. Kas just õudukaks nimetada saab (või tegelt miks mitte) aga süngust oli ja minugi lapsepõlve lemmik.

Teksti loeti eesti keeles

Annika Hanson

14.04.1998, kell 00:52

Ilus lugu, neh. Ja minulgi lapsepõlvest pärit. Tekitas päris-tunde. Sellise, et seostasid loost väljanopitud motiivid oma isiklike fantaasiatega. Hea, et ta eesti keeles olemas on. Ja hea, et tõlge on korralik. See viimane fakt on eriti kiiduväärne. Sest kui näiteks Pratchetti eestikeelsed variandid on suht kistud ning puised, siis Preussleri tõlkija on suutnud asja tõeliselt mahlakana säilitada. Au ja kiitus tundmatule kangelasele!

Teksti loeti eesti keeles

Taivo Rist

7.05.1998, kell 16:30

Lugesin seda nooremas kooolieas. Muidugi oli raamatule kirjutatud "vanemale koolieale", aga mind see ei heidutanud, kuna olin ennegi lugenud isegi puhttäiskasvanute raamatuid. "Väikest nõida" teadsin ka ja see meeldis. "Krabat" jättis mulle kustumatu elamuse. Pärast lugemist ei saanud ma nimelt nädal aega korralikult magada. Nägin muudkui õudusunenägusid, kuidas ma püüan nõiaveskist jalga lasta, aga igast põõsast vahivad mind silmad, ja muud niisugust horrorit. Muidu mul unehäireid pole, aga "Krabat" oli ainus erand. Paar aastat hiljem olin kino ühiskülastusel. Näidati saksa või ts^ehhi multifilmi "Krabat". Olin poisina arg; ma ei julgenud püsti tõusta ja filmi vaatamata ära minna. Pärast ei saanud ma jälle nädal aega magada. Ma ei salli õudukaid ja Stephen Kingi pole ma iial lugenud. Ma ei julge siiski 1 panna, sest kardan lints^imist .-) Ma olin vist liiga noor selle raamatu jaoks.

Teksti loeti eesti keeles

Tarts

26.08.1999, kell 16:45

Sel suvel oli mul meeldiv võimalus pea pool suve puhata, mida ma ka jõhkralt ära kasutasin. Ühel kenal pärastlõunal avastasin oma ämma juures riiulilt Krabat`i. Kuna ma seda viimati pea 20 aastat tagasi lugesin ja siis tema mulle meeldis, võtsin raamatu kätte ja hakkasin lugema. Ja muudkui lugesin ja lugesin tegemata välja oma lugupeetud abikaasa mürgistest märkustest. Peale lõpetamist avastasin, et kirjatykk on mõeldud vanemale koolieale ja mul tuli millegipärast meelde yks teatav Kääbiku nimeline lasteraamat. Nojah, ma saan aru kyll, et tol ajal teisel kujul need kaks lihtsalt ilmumata oleks jäänud. Olge head ja ytelge mulle kus kuradi kohas on selles raamatus horror? Minu arusaamist mööda peaks horror sisaldama tahet inimesi hirmutada, mida Krabatile kyll kuidagi syyks ei saa panna. Kui seal isegi mingid horrori elemendid on, siis kindlasti mitte selleks, et kedagi ehmatada, vaid selleks, et nad täiesti juhuslikult sinna sobivad. Kuhu Krqabati liigitada? Ausalt ei tea. Horror? Mööndustega. Fantasy? Kindlasti mingil määral. Hea raamat? Igal juhul.

Teksti loeti eesti keeles

Adrifted

6.02.2000, kell 06:56

Ma saan aru, et inimestele meeldis, aga ma ei mõista miks ta meeldis. Ma pole oma lapsepõlve jooksul lugenud midagi nii depressiivset, masendavat, hirmutavat, ahastamapanevat, õnnetut, kohutavat, unetukstegevat, psühhotraumeerivat teksti kui "Krabat". Krabat, k-rrr-a-b-a-ttt. Juba see nimi ise masendab ja ruineerib. Mulle ei meeldi raamatud, mis teevad sul ette hoiatamata meele kurvaks ning pärast ei lase sind enam vabaks, nii et võid kaheksateist aastat hiljem avastada end öösel selle raamatu kohta arvamust avaldamas. Peitke ära see raamat ning oma lastele ärge seda kunagi näidake.

Teksti loeti eesti keeles

Katjusha

10.03.2000, kell 16:45

Raamatu avastasin varases teismepõlves sõbranna juures külas olles tema riiulilt. Tegin selle ettevaatamatult lahti ja hakkasin niisama otsast lugema ja lugema ma jäingi. Mõne tunni pärast tõstis sõbrants mu koos raamatuga ukse taha. Raamatut pole mul siiani, aga sõprade- tuttavate riiulitelt laenan seda teinekord ikka.

Teksti loeti eesti keeles

Saara

13.06.2000, kell 20:56

Lugesin vist esimest korda seitsmeaastaselt - arvestades perekondlikku kommet kõik raamatud nende ilmumise ajal osta ja lapsele kätte anda. Kole oli. Õnneks ei saanud siis kõigest aru. Hiljem lugesin veel, sain aru, tundus veel koledam. Oma lapsele lugeda ei annaks, enne kui see on pimedakartmise east väljas.

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla

26.06.2000, kell 16:06

Võibolla pole tõesti hellhingedele ja nõrganärvilistele. Stiili poolest liigitada tõesti ei oska, aga õuduselemendid on sees küll...selles lapsepõlve lemmikraamatus. Kummati on meelde jäänud rohkem romantika ja kergeltviidatud erootika kui need jubeduse ja nõidumiskohad.

Kui õigesti mäletan, siis Krabat oli vist vendi soost. Mõistatuslikest veneetide järelejäänud killukesest, kellest Veneetsia ja Viin ja mõne mehe järgi ka meie nimetus idaslaavlastele...See selleks.

Raamat mõjus oma vahetuse ja otsekohesusega. Üle kõige lasus sünk ohutunne...hukkuvad poisid ja veski, kust ei saa põgeneda. Tonda traagika jne. Krabat tegi ilmselt selle maailma ühe tähtsama avastuse (mitte selle, et "tõde peitub meis enestes" :-) vaid selle ikka, et armastus - ehtne ja õige - leiab alati tee.

Ja miks siis mitte sellest lugejale sellises vormis teada anda, eriti kui armastust ohustavad jõud on nii tugevalt kirjanduslikult personifitseeritud?

Kunagi asus isiklikus topis "Kääbikuga" vist ühe pulga peal... Nüüd, aja jooksul kõrgemale kerkinud - elulisust ja kordaminevaid tundeid on siin kõvasti rohkem.

Teksti loeti eesti keeles

Raul Sulbi

5.05.2001, kell 18:10

Eevur Tumm

18.09.2002, kell 06:48

Meelis Friedenthal

1.10.2002, kell 14:52

Janek H.

21.12.2005, kell 03:36

Meelis Sepp

13.03.2006, kell 15:41

Otfried Preussleri satanistlikku meistriteost olen ma ilmumisest möödunud 24 aasta jooksul umbes samapalju kordi lugenud, keskmiselt korra aastas. Raamat on sellest hoolimata mõjuv, sünge, võimas. Kohustuslik lugemisvara kõigile, kes end eesti keeles ilmunud ulmekirjandusega kursis tahavad hoida. Tegelikult on tegu muidugi küllalt sünge fantasyga, ma julgeks isegi seda satanistlike elementidega noorsoojutustust mingit sorti horroriks nimetada.

See raamat ei tulnud autoril kergelt, ta kirjutas seda vaheaegadega üle 10 aasta. Seda et tegu on vaieldamatult meistriteosega, annavad tunnistust ohtralt võidetud auhinnad Jah, nii Krabat, kui teised veskipoisid, kui ka Meister kuulusid sorbide ehk vendide hulka. Tegemist oli lääneslaavi hõimuga, kes elasid Dresdeni ümbruses. Praeguseks on nad peaaegu täielikult saksastunud, kuid “Krabati” toimumisajal oli neid sakslaste keskel arvestatav vähemus. Preussler on “Krabatti” sisse kirjutanud päris palju nende tavasid, rahvustoite, legende ja muud sellist. Arvatavasti taustamaterjali kogumine neelaski lõviosa kirjutamisele kulunud ajast.

Arvustajate hulka vaadates ei ole mõtet ülearu palju reklaami teha, tegemist paistab olevat tuntud ja armastatud raamatuga. Hindeks kindel “viis”.

Inglisekeelne tõlge ilmus “Saatanliku veski” (The Satanic Mill) nime all.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Sander

13.03.2006, kell 16:12

Bix Pokupoeg

13.03.2006, kell 21:30

Mai Mesilane

18.11.2009, kell 16:36

Vaimustav maiuspala ka folkloorihuvilistele!

Teksti loeti eesti keeles

Raux