Loos puuduvad indiviididest tegelased, on vaid jutustaja ja üks kollektiivne tegelane - inimkond. Jutustaja elab kauges tulevikus, aasta on rohkem kui 100 000 m.a.j., ja ta kuulub viimase umbes kahekümne elus oleva inimese hulka. Ta on otsustanud lühidalt kirja panna inimkonna tõusu jua languse ajaloo, mistõttu meenutab "Requiem" utoopilist (või pige düstoopilist) prognoosi, kus Wandrei esitab oma nägemuse sellest, mis planeedil inimkonnast edasi saab. Nägemus hõlmab teaduse ja tehnika kiiret arengut ja rakendamist praktilise elu teenistusse (sõna "arvuti" ei kasutata siiski kordagi, ehkki loo ilmumise ajal oli nähtus olemas), keskmise eluea tõusu (jutustaja on raugaealine - 280 aastane), sündimuse langemist, füüsilise töö vähenemist ja kadumist, teaduse ja energia-allikate võimaluste ammendumist, jõude-elu levimist, kosmosevallutuste perspektiivitust. Taolised tulevikuvisioonid mõjuvad alati kuidagi naiivselt, ent väga rumal Wandrei jutt mulle siiski ei tundu. Teisalt ei sobi see lugu hästi õudusantoloogiasse ("Dark Things", Arkham House 1971), mille viimaseks looks on kirjastuse endise kaasomaniku lugu siiski mahutatud. Kurvavõitu lugu, mille täitumist või mittetäitumist minu silmad loodetavasti ei näe.