Loo alguses arutab peategelane Duane ühe astronoomiga (kes on ka tema äi) universumi lõputuse küsimusi. Põhiline mõttekäik on see, et päikesesüsteem on kosmosemõõtmeid arvestades vaid üks aatom - võib-olla aatom mõne hiidolevuse kehas - ja millised võivad olla võimalike olevuste mõõtmed, pole võimalik isegi ette kujutada. Duane´il on valmimas väike kosmosesüstik (kes ja milliste rahade eest selle ehitab, jääb teadmatuks). Süstik oskab kasutada kõiki kosmoses levivaid energiad ja kiirusi ning muundada need süstiku liikumiseks vajalikuks energiaks. Raketi kiirus võib olla sadu miljuneid valgusaastaid sekundis. Maal parajasti tuumasõda ning Duane põgeneb oma süstikus viimasel hetkel, olles näinud veel oma kallima surma. Ta tahab näha, kas galaktikad on vaid tillukesed aatomid mingist suuremast kehast, jõuda kosmose äärele (kui see olemas on) või isegi sellest väljapoole.
Pärast meeletut kihutamist täheruumis lupsatab Duane oma sõidukiga ruumist välja ja jõuab mingisugusesse teise ruumi - ja just nimelt nelja hiidolevuse observatooriumisse. Kuidagi läheb nii, et ühest ruumist teise sisenedes võtavad Duane ja tema süstik taolised mõõtmed, mis on võrreldavad terve Linnuteega või midagi sellist. Et aga see uus maailm on mõõtmete poolest tohutu, ei taju ta ennast kuidagi teistmoodi. Observatooriumis toimetavad Titaanid (kes on välimuselt Lihavõttesaare kivikujude sarnased) on parajasti avastanud elu ühel teisel planeedil ja ka Duane saab jälgida ekraanilt idüllilist miljööd, lopsakat loodust ja kaunist noort naist, kes sarnaneb väga tema hiljuti hukkunud pruudiga. Siis märkavad Titaanid aga nende silmis putuka mõõtu Duane´i ja organiseerivad kohe suhtlemise (neil on vastav telepaatiat võimaldav Duane´i pea mõõtu kiiver kohe käepärast). Vahetatakse mõtteid eri maailmade üle, ent Titaanid otsustavad Duane´i siiski uurida nagu putukat, mis seisneks tema lahkamises ja surmas. Mees veenab neid siiski saatma end Titaanide poolt äsja avastatud planeedile (kus oli näha nii kena naine), et tuua neile sealt uurimiseks mõni tolle planeedi elanik. Titaanid nõustuvad ja Duane kihutab oma raketiga sellele planeedile, kus maandudes kohtub ta kohe - teadagi kellega. Jutt katkeb sellisel kohal, et järjelugu on vältimatu.
Minu meelest võiks selle loo kohta öelda isegi hard-SF kolmekümnendate aastate tasemel, aga teaduslikkus puudub täiesti ja veel õigem oleks sündmuste toimumise põhjuseks nimetada mitte arenenud tehnikat, vaid kasutada hoopis sõna "nõiaväel". Kõik on nii lihtne, kiire, vups - ja valmis. See läbi kogu teksti kajav jahmunud õhkuahmimine kosmose mõõtmete ja piiride kauguse üle ei anna ka kindlasti loole plusse juurde.
Loost "Colossus" ja Donald Wandrei elust ning tema teistest SF-lugudest saab pikema ülevaate raamatu "Colossus. The Collected Science Fiction of Donald Wandrei" (Fedogan & Bremer, 1989) eessõnast.