Kui tegemist prelüüdiga romaanile, siis on teine asi. Ainult jutuna mõjus liiga stamplikult. Süzhee on juba üsna vanamoodne - teadlane leiutab miski targa kraami, mis teda ennast hävitab ja hiljem kogu maailma kallale kipub. Biochipindus ja muu seesugune värk kirjeldab päris hästi 80-te hirme ja lootusi. Just siis ju arvati, et arvutid on vinged isemõtlejad ja tegutsejad. Üldmulje: tuimapoolne, ent lobedalt loetav. Taoliste süzheedega asjadele on raske korralikke lõppe kirjutada. Ja ju vist pole ka hard-SF päris minu ala. PS - pärast originaalis läbilugemist otsustasin tõsta hinde "neljale".