Ühel heal päeval sooritatakse Los Angeleses aga jõle roim. Hirmsal kombel on tapetud kaheksa noort inimest, kõik tuntud ja auväärsete inimeste lapsed. Mõrvaris pole migit kahtlust — suur poeet Emmanuel Goldsmith, privilegeeritu, kelle puhul teraapiat ei ole vajalikuks peetud.
Raamatus on neli paralleelset tegevusliini. Uurija Mary Chow, truu riigialam, jõuab Goldsmithi otsides selle suure sõbra, ühtlasi USA suurima vaenlase, Hispaniola (endised Haiiti ja Dominikaani vabariik) riigi diktaatori juurde. Selle liini abil võrdleb kirjanik rasside ja ühiskondade erinevaid maailmavaateid (Hispaniola on mustade riik) jms.
Teise liini peategelane on põlualune teadlane, kelle palkab ühe ohvri ropprikas ja mõjukas isa. Selgub, et mõjukuselt presidendiga võrdväärne vana on Goldsmithi juba kätte saanud ja toppinud laborisse. Teadvuseuurija ülesanne on ette võtta keelatud ja üliohtlik retk Goldsmithi teadvusse-alateadvusse, et teada saada, miks vana poeet mõrvad sooritas.
Kolmas liin pühendub Richardile, vähetuntud kirjanikule, Goldsmithi sõbrale, kes pole juba aastaid midagi kirjutada suutnud, kuid kellel peale mõrva ja Goldsmithi kadumist hakkab peas tiksuma uus romaan. Sund kirjutada on nii suur, et mees unustab söömise ja muudkui loob, 24 tundi ööpäevas. Tulemus on ilgelt hea, aga raamatu minategelane meenutab kahtlaselt Goldsmithi. Richard samastub aga oma tegelasega niivõrd, et kipub ise juba mõrvu sooritama.
Neljanda liini peategelased on poolorgaaniline kosmoselaev ja tema looja. Laev otsib universumist elu, vahepeal kirjutab luuletusi ja unistab eneseteadvusega olendiks saamisest.
Selle raamatu lugemine oli tõeline piin. Tegevus venis ja kui mõni liin hakkaski juba huvitavamaks minema, lõppes peatükk ja tuli uue tegelase mõtetesse-tegemistesse sisse elama hakata.
Samas oli lahedaid detaile kuhjade kaupa: robotid, keda Arbeiteriteks nimetati, internet ehk LitVid, halastamatud selektorid, kes mõistavad oma õigust paralleelselt kohtuga.
Selline tunne on, et enamik mu lemmikulmekirjanikest oleks samast materjalist võinud kirjutada kui mitte oma tippteose, siis vähemalt kindla viie väärilise asja. Bear teeb seda nii, nagu talle vist kombeks. Olen varem paar-kolm korda proovinud ta Eternityt lugeda, kuid 20. leheküljest pole kaugemale jõudnud. Kõnealuse teose läbinärimiseks kulus ka nädalaid vaprust ja visadust.