Esiteks ütlen kohe, et see oli minu arvates oluliselt parem Hard-SF kui mu eelmisena loetud Asimovi The Gods Themselves. Olen ka igati nõus kusagil nähtud arvamusega, et see on üldse üks parimaid tulnukate Maale sissetungi kirjeldav raamat. Raamatust õhkub teatud vältimatu hukulemääratuse hõngu mis muudab loetu eriti tõepäraseks, emotsionaalseks ja jõuliseks. Ja seegi ei häiri, et juba loo keskel pole enam probleem finaali ette näha.Avastatakse ühtäkki kusagil Austraalia kõrbes ja USA Surmaorus geoloogilised anomaaliad, kumbagi kohta on üks ülearune mägi tekkinud. Tulevad siis Austraalia mäest kolm robotit välja ja kuulutavad end inimkonna suurteks sõpradeks ja teatavad, et tahavad inimestele kõiksugu uusi teadmisi jagada. USA mäe juurest leitakse ka üks poolsurnud elukas, aga see räägib jälle, et Maale on lennanud isetäiustuvad ja -reprodutseeruvad robotid, kes kavatsevad Maa ära purustada, et uute omasuguste valmistamiseks materjali saada. Inimesed uurivad asja nii ja teisiti ja lõpuks jõuavad järeldusele, et nii Austraalias kui USA mäed on ühe ja sama robotite seltskonna kosmoselaevad ja tõsi paistab olevat see Maa hävitamise variant, kõik muu on vaid pettemanööver inimeste segadusse ajamiseks.
Siin on ka väike usuteemake mängus. Nimelt käib USA president samuti Surmaorust leitud tulnukaga rääkimas ja saab suure šoki. No ja võtab siis seisukoha, et inimesed on halvasti käitunud, Jumalat millegagi vihastanud ja et Jumal nüüd karistab nende tulnukatega inimkonda. Vaatamata oma nõunike meeleheitlikule vastutuseisule teatab president meedias tulnukate tulekust ja Maad vältimatult ees ootavast hävingust. Presidendi ainus soovitus ja sõnum oma rahvale on see, et palvetage! Paljudele jänkidele selline allaandmismeeleolu muidugi ei meeldi ja president muutub praktiliselt paariaks kelle sõnal enam mingit kaalu ega tähtsust pole...
Aga samal ajal jätkavad tulnukrobotid oma plaani elluviimist - Maa tuuma viiakse kaks objekti, mis inimeste arusaama järgi seal üsna peagi tohutu plahvatuse peaksid tekitama. Ning samuti tegutsevad robotid mingil põhjusel usinalt ookeanide sügavikes...
Ilmuvad äkki välja ka teised (head) robotid, kes on küll Maa päästmisega hiljaks jäänud, aga kel ehk mõned inimesed ja midagi Maa kultuurist arvatavasti ikka õnnestub päästa. See valguskiire sissetoomine oli ilmselt vajalik, et raamat lauspessimistlik poleks, aga minu arvates saanuks ka selleta läbi, miks ei võiks raamat ka negatiivselt lõppeda, eriti kui see raamat on usutav ja hästi kirjutatud. Ning palju reaalses elus väljapääsmatusse olukorda sattudes neid imelisi pääsemisi ikka ette tuleb. (Seda küll, et järge antud raamatule poleks siis enam millestki kirjutada olnud.)
Mis aga raamatus täiesti tarbetu tundus, siis see Gaia teooria ärajutustamine, mis millelegi edasi ei viinud.
Üks raamatu plusspool minu jaoks on ka see, millise huvitava ja tsivilisatsiooni teatud kõrge arengutaseme puhul ilmselt reaalse viisi Baxter Maa hävitamiseks oli välja mõelnud. Veel suurem pluss on aga see, kui tõetruult ja haaravalt kirjeldab autor inimeste käitumist paratamatule hukule määratutena. (USA president oma jumalajutuga oli üks väheseid ja suurimaid kloune nende hulgas...).
Mu hinne on kusagil väga tugeva nelja ja nõrga viie vahel aga jään lõpuks ikka viie juurde, polegi juba mõnda aega millelegi viit panna saanud...
