Raamat, mille lugemise järel tunnetan selgemalt kui kunagi varem, et üht jutukogu on kohutavalt keeruline mingi kriteeriumi järgi hinnata. Eri teemadel ja eri tegelastega jutud segunevad mingiks segapudruks, mida ei suuda kuidagi lahti harutada. See probleem tekib hindamisel. Lugedes on asi hoopis vastupidine. Ausalt öeldes on jutukogu ühest küljest küll raskem lugeda kui romaani (pidev ümberhäälestumine), teisalt pole aga (hea) jutukogu lugemisel saadud naudingule vastast. Käesolev jutukogu on selline tubli või töömehelik keskmine. Erinevad jutud annavad ühelt poolt avara pildi Beari kirjutamivariantidest (muu hulgas on siin ka hiljem romaanikslaiendatud 'Blood Music'), teisalt ei ole kogus siiski ühtki tõeliselt eredat ja meeldejäävat lugu. Raamat saab oma nelja väikese avansina.