Lugu algab peategelase sedastusega, et "I am the child of flesh and stone". See pole allegooriline, vaid sõna-sõnaline väide. Mortdieu ajal juhtus nii, et kivist kujud said kopuleeruda luust ja lihast olenditega. Luust ja lihast olendid olid katedraalis nunnad, kiviolendis aga mütoloogilisi olendeid kujutavad kivikujud, aga võib-olla veel mingid olevused - asi on üsna segane. Peategelane on umbes 90 cm pikkune värdolend, kelle kohta on veel teada nii palju, et tal on nokk ja küüned, aga muidu on ta mõtteviisilt selline poissi või noormeest meenutav tüüp. Katedraali on ehitatud kahetasandilised tellingud, kusjuures värdolendid elavad ülal ja inimesed all. Omavaheline suhtlemine on keelatud, kirikust väljas tohib käia ainult kütte korjamiseks. Karistusteks kastreerimine ja hukkamine. Mis mujal maailmas toimub - ei tea. Katedraali aknad on kaetud läbipaistamatute katetega. Tellingulabürindis elab veel üks Kivist Kristus, keda oodatakse uueks messiaks.
Peategelane ronib nagu ahv tellingutel ja mõtleb, kuidas kehva olukorda muuta. Mõningad asjaolud võimaldavadki tal suhteliselt labase võttega - katedraali akende avamine - ajupestud seltskonnale suurt mõju avaldada, nii et loo lõpp on uue ühiskonna alguspunkt, ehkki kuidas kõik õnnestub, jääb meil ikkagi teadmata.
Mustvalge hea/halva kujutamine mõjub kuidagi häirivalt. Loed ja mõtled, et ei saa ju kõik nii üksüheselt vale ja üksüheselt õige olla. Mulle tundub, et jutu mõte on tegelikult antirassistlik sõnum või mingite muude kriteeriumide järgi inimeste võrdsuse jutlustamine. Väga hull see lugu siiski ei ole.