Kõlab nagu tüübiline sopakast bestselleri tutvustus? Tegelikult on «Vere muusika» võrratu romaan, kuigi ma olen üsna hädas selle sisu ümber jutustamisega: võin teaduslike asjadega puusse panna ning siis mõni mõtleb, et autor pani...
Greg Bear on hard SFi kirjanik ning selline juba teadusega bambusesse ei pane. Ütleks mõned märksõnad: DNA, biochiibid, gestalt. Aga lisaks peadpööritavale teadusele on romaanis veel sihuke pisult painav suisa kummituslik meeleolu. Raamtu kaanel oli öeldudki, et «Vere muusika» on 80ndate «Lapsepõlve lõpp». Midagi oli tal tõesti Clarke`iga sarnast. Tasub lugeda, seda enam, et autor on saanud üsna napi pikkusega hakkama... mingi närune 250 lehekülge.
Aga lugege kindlasti, tekst on tihe!
Kui ma nüüd hiljem järele mõtlen, siis jutustust hindaks ma viis plussiga... romaani aga sellise nõrga viiega. Aga siiski mõlemale hindeks viis! Tegu on ilmse verstapostiga tõsiteaduslikus ulmes!!!