Kasutajainfo

Greg Bear

20.08.1951–19.11.2022

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Greg Bear ·

Blood Music

(romaan aastast 1985)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
3
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (6)

Alguses oli samanimeline jutustus, mis sai nii Hugo kui ka Nebula. Edukast jutustusest tehti romaan...

Kõlab nagu tüübiline sopakast bestselleri tutvustus? Tegelikult on «Vere muusika» võrratu romaan, kuigi ma olen üsna hädas selle sisu ümber jutustamisega: võin teaduslike asjadega puusse panna ning siis mõni mõtleb, et autor pani...

Greg Bear on hard SFi kirjanik ning selline juba teadusega bambusesse ei pane. Ütleks mõned märksõnad: DNA, biochiibid, gestalt. Aga lisaks peadpööritavale teadusele on romaanis veel sihuke pisult painav suisa kummituslik meeleolu. Raamtu kaanel oli öeldudki, et «Vere muusika» on 80ndate «Lapsepõlve lõpp». Midagi oli tal tõesti Clarke`iga sarnast. Tasub lugeda, seda enam, et autor on saanud üsna napi pikkusega hakkama... mingi närune 250 lehekülge.

Aga lugege kindlasti, tekst on tihe!

Kui ma nüüd hiljem järele mõtlen, siis jutustust hindaks ma viis plussiga... romaani aga sellise nõrga viiega. Aga siiski mõlemale hindeks viis! Tegu on ilmse verstapostiga tõsiteaduslikus ulmes!!!

Teksti loeti inglise keeles

Vergil Ulam aretab ühes erafirmas välja arukad rakud, n.-ö. rakk-arvutid. Tema aretised suutsid juba ise “mõtelda”. Ulamil kästakse vallandamise ähvardusel hävitada need arukad rakud. Ta teeb saatusliku otsuse: süstib need arvut-rakud enda verre ja toimetab need sedasi firmast välja. Sellest ühe mehe otsusest saavad suured asjad alguse ja neist see romaan räägibki.

80-ndate lõpul arendatakse ideed edasi: nanotehnoloogias on masinad ja arvitid molekulide suurused ning nende osadeks on aatomid. Peamisi edasiarendajaid on Greg Bear romaanis “Queen of Angels” (90), samuti N. Kress. Käesolev romaan on väga hea, aga siiski väikese iludusveaga: mikspärast see happy-end?
Teksti loeti soome keeles

Biochipid on mikroskoopiliste mõõtmetega robotid, mis inimkehasse sisestatuna suudavad näiteks meditsiinilisi operatsioone sooritada. Romaani peategelane Vergil Ulam aga läheb teist teed, varustades rakud, mis looduse poolt juba tohutu mälumahuga varustatud, õpiprogrammiga, ning edasi läheb kõik isevoolu teed. Rakud muutuvad aina intelligentsemaks ja inteligentsemaks ning lõpuks hakkavad juba loodusseadusi oma näo järgi muutma.See katastroofromaan on justnagu kompott, milles kohtab motiive üsna mitmest teosest: Arthur C. Clarke`i `Lapsepõlve lõpp`, Kingi `The Stand`, kui vaid paar iseloomulikumat näidet tuua.Resultaat pole kahjuks mitte kõige õnnestunum.Rohkem meeldis raamatu esimene pool, milles sarnaselt Gregory Benfordi `Timescape`iga kompetentselt kirjeldatud teadlaste tegevuse kirjeldus segunes bestselleritele iseloomuliku inimsuhete kujutamisega. Edasi algas kohati üsna ilge Stephen Kingile iseloomulik seep, lõpuks suutis kirjanik oma tegelaste seltskonnast välja rabeleda ning põhiteema juurde naasta, kuid lõpu õnnesus on minu meelest erinevalt eelkirjutajast küll kaheldav.Greg Beari peetakse 80ndate hard SFi suurkujuks, loodetavasti õigustavad järgmised raamatud, mida ma lugema juhtun, seda positsiooni ka minu silmis. Selle teose eest igatahes nõrk neli.
Teksti loeti inglise keeles

Teos on põnev ja raske käest panna, kuigi algusjaos (Metaphase) kipub minema saja muu viiruseapokalüpsise rada... kuni dialoog "mõtlevate bakteritega" uuele tasemele nihkub. Seejärel hakkame kohtama suhteliselt sürreaalset maastikku, mis oleks nagu välja kistud Clive Barkeri "The Great And Secret Show`st" või "Imajicast", ainult et kui Barker rõhub õõvale ja groteskile, siis Bear kirjeldab olukorda teadlase kliinilisusega. Viimane veerand on aga tõesti kaheksakümnendate ekvivalent "Lapsepõlve lõpule". Üllatavalt mastaapne romaan napi tärgiarvu kohta.Ah jaa, loetud sai kirjastuse "i-books" 2002. aasta trükki. Hoiatan, et niivõrd toimetamata/korrigeerimata teksti kohtab inglise keeles harva.
Teksti loeti inglise keeles

Blood Music on biotehnoloogia-teemaline ulmelugu. Peategelaseks on teadlane Vergil Ulam, kes töötab ühes biotehnoloogiafirmas, mis püüab välja töötada bio-mikrokiipe. Vergil aga mõtleb, et milleks on vaja luua tehislikke biokiipe, kui rakutuumad ongi juba nagu lihtsamat tüüpi bioarvutid. Nõnda hakkab ta salaja programmeerima elusaid rakke, jõudes lõpuks iseendalt võetud valgete vereliblede töötlemiseni.
 
Siis aga saab tööandja tema tegevusest haisu ninna ning Vergil lastakse päevapealt lahti ja tema eksperimendid hävitatakse. Püüdes enne seda veel päästa mis võimalik, süstib Vergil endale mõned oma töödeldud valged verelibled, et need niimoodi välja smugeldada. See õnnestubki, kuid kuuldused tema eksperimentidest on levinud ja keegi teda enam tööle võtta ei taha. Siis hakkavad temaga toimuma veidrad muutused...
 
Ma pean ütlema, et selle raamatu lugemine oli natuke vastuoluline kogemus. Ideede pool on siin muidugi vinge ning täpselt see osa, mille nimel teost ette võtta. Ma pole kindel, kui suur osa sellest üldse teaduslikult võimalik oleks, aga sellega võib leppida, nagu mõnes teises loos valguse kiirust ületavate kosmoselendudega. Põhiline on siin aga julgus, millega autor ühe mõtte ette võtab.
 
See julgus üllataski mind lugedes päris mitu korda. Kõige selle õuduse juures, kuhu lugu umbes oma keskpaigaks jõuab, ei kirjuta autor ikkagi mitte järjekordset lihtsat pandeemia-apokalüpsist vaid on kohati isegi ootamatult positiivne ja helge. Eriti hea oli just lõpplahendus, mille osas on ka viidatud mitmele paralleelile Arthur C. Clarke'i kuulsa romaaniga "Lapsepõlve lõpp".
 
Siiski on teosel tervikuna ka puudusi, millest suurim hakkas mulle silma juba autori eelmist romaani "Eon" lugedes. Tegelaste loomisel ei ole Greg Bear nimelt eriti hea ning suur osa loo teisest poolest, mis tegeles valitud ellujäänute ja karantiinis teadlasega, oli päris tüütu ja väsitav lugeda. Eriti veel seetõttu, et suures plaanis polnud seda kõike üldse vaja ning see tundus lihtsalt mahutäiteks kirjutatud olevat.
 
Mingis mõttes ehk see nii oligi, sest pikema loo kirjutas autor ju oma kõrgelt auhinnatud lühijutu põhjal. Võimalik, et 200-leheküljelise mahuga romaani oleks kirjastus lihtsalt tagasi lükanud - kuid vähemalt on mul hea meel, et autor seda kõike veel kaks korda pikemaks ei venitanud, nagu mõnel ehk oleks kiusatus olnud. Praegu on see just täpselt seal piiri peal, kus ballast ei hakka mõtet segama.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2022
november 2022
oktoober 2022
september 2022
august 2022
juuli 2022

Autorite sildid: