Lugesin seda raamatut.. ja kirusin mõttes. Siis tuli Andri ja kirjutas siin sama autori "Eon" nimelise teose kohta täpselt sedasama mis mulle endalegi närvidele käis. Esimene kolmandik romaanist on _tyytu_ lugeda. Terve myriaad tegelasi ja tegevusliine, mis omavahel sugugi seotud ei tundu olevat. Ja kõik see maailmas, mis on kyll igati läbi mõeldud aga vaene lugeja prantsatub sinna maha ilma erilise ettevalmistuseta. St. pikk-pikk sissejuhatus mis ei täida oma eesmärki.
Romaani tegevus toimub XXI saj. keskpaigas. Post-industriaalne yhiskond on lõpuks ometi enam-vähem täisikka jõudnud. Päris andekalt ja kompetentselt on kirjeldatud seda, kuhu autori arvates jõuab välja Internet, psyhhiaatria, bio-engineering, tehisintellekt ja nanotehnoloogia. Selline hard-sf tehnokraatlik futurism on asi millega Bear tõeliselt hiilgab.
Kuskil esimese kolmandiku lõpus, hakkab syzee tasapisi käima minema. Selgub, et kõigi nende erinevate tegevusliinide vahel mingisugune seos ikkagi justkui on. Viimane kolmandik koos teose lõpus aset leidva paugutamise ja inimohvritega oli juba parajalt hoogne action.
Kokkuvõtteks. Tulenevalt eelkirjeldatud kompositsioonilistest puudujääkidest mõtlen järgmine kord pikalt järele, enne kui riiulilt järgmise Beari teose välja õngitsen. Samas, 2000. aasta Hugo nominantide nimekirjas figureeriv "Darwin`s Radio" oli autoril selles osas juba märksa paremini õnnestunud.