(romaan aastast 1968)
eesti keeles: «Viimane ükssarvik»
Tallinn «Kupar» 1993
Kümmekond lehekülge enne lõppu ütleb autor võimaliku lõpu ära. Mina oleksingi nii lõpetanud. Katz pidas seda õnnetuks -- ei tea, kas ikka oli nii...
Minu ema ulmet ei loe. Kuid lehekülgede servalt leidsin aeg-ajalt ema pliiatsiga kirjutatud märkusi. Nii et, jah, tema mitte ainult luges, vaid tutvustas ka õpilastele. See oli väärt tegu.
Veidi meenutas Astrid Lindgreni "Mio mu Mio`t". Ainult et tegelased olid isikupärasemad, dialoogid humoorikamad ning sisu tugevam.
Väga meeldis...
Igatahes õigustas lugemiselamus kõiki neid otsingutele kulutatud aastaid. Lugu täitis kõik ootused. Aspekt, mida oodatagi ei osanud, oli suurepärane huumor. Kohati meenutas see lausa Pratchetti paremaid palu, kuid kuna `killurebimine` ei olnud ilmselt eesmärk omaette (või õigemini sisaldas teos ka väga palju muud peale selle) ei hakanud see lugedes koormama.
Samuti avaldas muljet väga kujundlik keelekasutus, mida võib kohata pea igal leheküljel - kuidas nõia sõnadest jääb õhku mee ja püssirohu hõng, kuidas tuli kössitab koldes jne.
Kaanekujundus peab ilmselt olema parafraas neile keskaegsetele prantsuse vaipadele, kus sarvikud peal. Yks linn oli nende poolest kuulus, aga mitte ei mäleta, milline. Väga kenad vaibad olid, värvilised. Kaane viga selles ongi.
Teiseks olen ma aga valmis vaidlema ulmepuritaanidega näiteks Estconil kah hommikuni teemal, et stiilipuhtast fantasyst on asi ikka valgusaastate kaugusel ja pigem on tegu allegoorilise osalt mõistujutu, osalt paroodia vormis kõrgkirjandusega ja et ulmeks saab seda raamatut nimetada vaid äärmiselt üldistades.
Raamat ise aga ei jätnud mulle erilist muljet ei esimesel korral õige ammu lugedes ega ka nüüd teist korda üle lugedes. Tegemist on üsna igava rännakuga, kus plussiks ohter mütoloogia kasutamine, võrdluste tulevärk ja paha vaimu Punase Sõnni ebamäärane kirjeldamine. Raamat tundus mulle spetsiaalselt erinevate üliarenenud romantikasoonega õrnhingede ja diipi pseudofilosoofilist möginat armastavate "mõtlejate" jaoks kirjutatud olevat, mida minu arvates tõendavad ka ülalpool olevad kiitvad arvustused.
Lõputult käiamata idee - olemas
Reaalellu sobivad filosoofiad ja tähelepanekud - olemas
Arusaadavad, loogilised ja mitmetahulised pea- ning kõrvaltegelased - olemas
Kaastunnet või imetlust äratavad ja ometi hirmutavad ohtlikud tegelased - olemas
Õõv - olemas
Loogiline looloogika metaloogikaga segamini - olemas
Lõbu ja naer - olemas
Elus naistegelased - olemas
Nägusad noored mehed - olemas
Hea, vaheldusrikas ja rütmiline keel - olemas
Tundlikud kirjeldused - olemas
Samastumisvõimalus - olemas
Lahtine lõpp - olemas
Helge järeltunne - olemas
nagu.... mida veel vaja?