«Baphomet impeerium», mille inglisekeelse versiooni pealkirjaks küll miskipärast «Baphomet`s Meteor» sai, on igati korralik alternatiivajalugu ristisõdade teemal.
See õhuke 140 leheküljeline lugu algab 1118. aastal miskis metsas Prantsusmaal, kus vaene rüütel Hugues de Payens kohtab saba ja sarvedega sokulaadset tegelast, keda otse loomulikult esmapilgul vanakuradiks endaks peab. Selgub siiski, et tegu on lennumasinaga juhtunud õnnetuse tõttu maanduma pidanud tulnukaga, kes paneb usinale katoliiklasele pähe idee luua Püha Haua kaitseks ja Hospidaliordu vendade abistamiseks vaimulik rüütliordu, millele lubab oma tagasihoidliku abi maailma vallutamisel. Vastutasuks tahab ta vaid, et ordu ümbritseks tema õnnetusepaiga oma valdustega ning varustaks teda söögiga.
Nagu ajaloost teada asutaski de Payens koos mõneteistkümne prantsuse rüütliga 1118. aastal Templirüütlite ordu, mis 14. sajandi algul aga hävitati, ettekäändeks orduvendadelt piinamisel väljapressitud tunnistused, mille järgi ordu eesmärk oli mh Baphomet-nimelise deemoni alluvuses maailma vallutamine.
See ajalooline reaalsus muutub aga avalikult alternatiivseks 1275. aastal, kui Baphomet, kelle saladust teab oma eelkäija käest vaid ordu iga suurmeister, otsustab varustada templivennad relvadega, millele ei saaks vastu ükski tollane sõjajõud.
Relvadeks on nimelt üsna võimas tuuma-arsenal, täpsemalt mingit sorti aatomigranaadid, mida kiviheitemasinatega otse vaenuväe keskele lennutatakse, mille tagajärjel vaenlaste sõjaväe kohale kõigest suhteliselt suur auk järgi jääb.
Ja nii löövadki kristlikud väed Templiordu suurmeistri Guillaume de Beaujeu juhtimisel 1275. aastal mamelukkide sultan Baibarsi armeed, vallutavad tagasi Püha Maa ning suunduvad Bagdadi peale, et alistada hulagiidide khaaniriik, mis ka üle kivide ja kändude õnnestub. Edasi siirdub rüütlivägi otse Hiina peale, et teha lõpp mongolite suurkhaani Hubilai ülemvõimule Aasias.
Ka see õnnestub. Vahepeal õpivad templirüütlid veel omavahel suurte kauguste tagant sidet pidama, satuvad konflikti Baphomet`ga, saavad oma valdusse kavala reprodutuseerimisaparaadi, millega aatomigranaatide suurtootmist alustavad, ning lõpuks vabanevad Tiibeti laamade vaimujõu abil Baphomet ülemvõimust. Mõtiskletakse ka kosmoselaevade ehitamisest ja Tõelise Usu viimisest tähtedele.
Kokkuvõttes igati stiilne ja lõbus meelelahutus, sekka ka süngemaid momente ja suhteliselt veriseid lahingustseene. Tegu pole miski maailmaklassi meistriteosega, aga igati korralik käsitöö on see küll.
Emotsionaalselt veidi jahedavõitu, ei tekkinud suuri tundeid ja erilist kaasaelamist, sestab jääb ka maksimum saamata.
Bibliograafiast õnnestus veel välja noppida, et Barbet sellele ka 1974. aastal järje «Croisade stellaire» kirjutas, mis samuti inglise keelde ümber on pandud.
Lõpetuseks veel tänud Jürkale, kes suuresti mu isu äratas ja ka selle maitsekogemuse võimaldas.