Vaatluse all on end Jumala Aednikeks nimetav usuhullude grupp. Grupp tegeleb põhiliselt peatselt saabuva katastroofi ajaks tagavarade korjamisega ja elujäämisvõtete harjutamisega. Ühesõnaga, pealtnäha piisavalt ohutu, et mitte julgeolekuorganite tähelepanu alla sattuda, samas mitte ka nii süütuke kui välja paistab. Nagu välja tuleb, on enamik grupi liikmeid maailma valitsevate suurkorporatsioonide endisi tippgeneetikuid, kes ei hellita erilisi illusioone tuleviku suhtes. Ei ole ka üllatav, kui nad kõik ka ellu jäävad...
Kogu lugu antakse mitme elu hammasrataste vahele jäänud naise silmade läbi. Kuidas nad elasid enne, kuidas Aednikud nad üles korjasid ja endi sekka võtsid, kuidas nad nende keskelt lahkuma pidid ja kuidas hiljem jälle kokku said. Kes teravaid elamusi ootab, see pettub. Jutt loksub mereranda veerevate lainte monotoonsusega, ent kas just seepärast laintemüha rahustavaks ei peetagi? Igatahes väärib lugemist.