Kasutajainfo

Margaret Atwood

18.11.1939-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Margaret Atwood ·

Oryx and Crake

(romaan aastast 2003)

eesti keeles: «Orüks ja ruik»
Tallinn «Varrak» 2004 (20. sajandi klassika)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
1
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (4)

Huvitav tõdeda, et see raamat veel arvustamata. Ilmselt ei ole seda keegi ka inglise keeles lugenud ja iseenesest on see arusaadav, sest raamat alles 2003 ilmunud. Mõneti küll võiks ju eeldada, et kui sarja nimi on "20. sajandi klassika", kuuluvad sinna teosed, mis fännidele igituttavad, antud juhul aga... no kui Varrak sajandigagi eksib, siis osutuvad kommentaarid liigseks.

Tegemist aga ei ole üldse mitte halva raamatuga. Algab see esmapilgul üsna pidetu kirjeldusega, kuidas keegi natuke segane tegelane üritab looduslastele elementaarseid asju selgeks teha. Istub selline tokerdunud kuju kaldal, käib vaikselt alla ja tema hoolealusteks on trobikond lihtsameelseid ja täiuslikke taimetoitlasi. Tasakesi hakkab talle midagi meenuma. Me saame teada, et kunagi oli olemas Tsivilisatsioon... Niisiis on tegemist postapokalüptilise maailmaga ja peategelane võib-olla ainus järelejäänud pärisinimene. Seda tema hoolealust veidrat ja ilmselgelt konstrueeritud karja kutsutakse ruikariteks ja tolle peategelase -- keda kutsutakse Lumemeheks -- natuke abitutest õpetustest selgub loomulikult, et Ruik on nad loonud. Kõik muu elava olevat loonud Orüks. Lumemehe mälestustest hargnebki siis lahti lugu sellest, kes nood kolm olid ja miks maailm hävis.

See nende peategelaste lapsepõlvemaailm, mis peaks kujutama aega üsna lähedases tulevikus, on sünkmorn, kuid autori vaieldamatu geniaalsus peitub selles, et ma tundsin ära kõik tendentsid, mida nii loetust kui isiklikust kogemusest Ameerikamaa kohta tean. On suletud alad, mida hoolega valvatakse ja kus elavad need, kes seal töötavad. Seal sees on ka koolid, haiglad ja üldse kõik, mis eluks vajalik. Väljas käiakse harva ja selleks on eriluba vaja. Väljaspool elavad inimesed pööblates ja need on täis vaesust, räpasust ja haigusi. Lumemehe -- saame teada, et ta nimi on Jimmy -- isa tegeles geneetikaga. Üldse olid kõik tolles suletud alas, kus ta kasvas, tolle geenifirma palgal, loomulikult ka ta parima sõbra, Ruigi vanemad. Varsti tuleb mängu ka Orüks -- sõbrad jahivad võrgupornot ja satuvad kuhugi Kagu-Aasia saidile, kus otseülekandes kolm ca 8-aastast tüdrukukest valget turisti lakuvad. Üks neist vaatab korraks väga erilisel viisil otse kaamerasse ja Lumemees/Jimmy armub kogu eluks. (Seda on muide julge ära rääkida, sest üsna raamatu alguses tehakse selgeks, kes on kes, samas kui piisavalt palju jääb viimaste lehekülgedeni hämaraks.) Nimed on muide pärit ühest arvutimängust, mida poisid mängisid -- et vali endale mõne väljasurnud looma nimi. Lumemehe ema ei suuda seda elu taluda ja põgeneb, Ruiga pärisisa on tapetud. Jutu sees seletatakse lahti tohutu hulk igasuguseid geenimanipulatsioonide abil loodud ristandeid ja päris uusi loomaliike, tasapisi koorub ka välja, kuidas needsamad ravimifirmad lisavad kõigesse -- alates vitamiinidest -- haigustekitajaid, et ka homme midagi ravida oleks...

Ütleme, haaravat ja mõtlemapanevat on palju rohkem, kui eelnevas pealispinda puudutavas kirjelduses. Päris hästi ja usutavalt on kirjeldatud, kuhu viib jumala mängimine, kui teadmised ja eetika järgi ei tule. Väga loogiliselt näidatakse, et suuremal osal sellistest loodud olenditest on juures "ainult et...", ehk teisiti öeldes ei käitu need alati päris nii, nagu oodatud, kuid kasumiootuses kiirustades pole keegi vaevunud kontrollima. Või lihtsalt tervet mõistust rakendama. Miinuspoolde jääb üsna ebaveenev "hullu teadlase" sündroom ja ruiklaste puhul räägib autor suurel määral ülejäänud raamatu sõnumile vastu, ehkki ta on ausalt mõned loogiliselt tekkivad ebakohad sisse toonud.

Kas see nüüd meistriteos on, ei oska öelda, kuid lugemist ei kahetse. Igatahes peale pubekaseepi... no olgu -- young adult asju mõjus meeldiva täiskasvanutele suunatud kirjandusena.

Teksti loeti eesti keeles

Hipisitt, lilled ja liblikad.

Suur osa sellest romaanist - mitte kõik, kuid suur osa - on lääne inimese inin. Inimese, kelle ümber maailm muutub kiiremini kui ta seda omaks võtta suudab ja kes on ennast nooruses toberoosadest unistustest eluaegsesse pohmakasse võtnud. Ilmselt võlgnevad sellele oma olemasolu eest tänu mitmed "Oorüksi ja Ruiga" kunstipärased liialdused - riikide funktsioone üle võtvad korporatsioonid ning hull teadlane näiteks. Need mõlemad esinevad loomulikult reas ulmeteostes, kuid siin haarab autor nende järele selleks, et oma visiooni maailmahukust tööle panna. Sest et ilma nonde liialdusteta tema maailm ei töötaks hoolimata tõsiasjast, et paljud Oorüksi ja Ruiga ajastu tendentsid on praeguses maailmas olemas, nagu Ants Miller viitas. Selleks, et üsna usutava maailma lõppu tuletada, on autor antud juhul sunnitud kasutama suurel määral ebausutavaid motiive.

Peategelaste valik on geniaalne - need nohikutest lugejad, kes ei suuda ennast identifitseerida Jämepeaga, võivad seda teha Ruigaga ja vastupidi. Lõpp on professionaalne ning tegelikult võib seda öelda ka kogu ülejäänud tehnilise teostuse kohta. Tegu on zhanriulmega ja autori vastupidised väited on vähemalt minu meelest tingitud asjaolust, et ta ei tahtnud oma järjekordsele monumentaalsele tööle sci-fi silti külge.

17.09.2012: Huvitaval kombel on kuus aastat pärast lugemist sellest romaanist meeles ainult nõmedamad kohad. Seetõttu langetan hinde "healt" "rahuldavale".

Teksti loeti eesti keeles

Mitte just väga kauges tulevikus on geenitehnoloogia jõudnud nii kaugele, et inimene on võimeline looma transgeenseid eluvorme. Seda ta ka teeb, ohtralt, sest keegi ei takista teda enam. Valitsused on kokku kukkunud maailma valitsevad korporatsioonid. Nende palgal on ka jõustruktuurid. Romaani peategelaseks on peast üsna segi tüüp, keda kutsutakse Lumemeheks. Elab ta kuskil puu otsas ning heietab mälestusi maailmast, mida enam ei ole. Lisaks valvab ta ka ruiklasi - ühe sõbra poolt loodud täiuslike inimesi. Tegemist siis pesuehtsa hoiatusromaaniga, mille aluseks on tänapäeva ühiskonna arengutendentsid. Kirjanik ehitab osavalt üles maailma, mis on ühteaegu nii äratuntav kui ka võõras, muutes sellega üldpildi üsna õõvastavaks. Kahtlemata põhineb kirjutatu autori murel, mis meist edasi saab, kui me jätkame samal vabalt valitud kursil. Ilmselt sellepärast meenutab romaani algusosa ka natuke manifesti. Õnneks tuleb Atwoodil hiljem siiski meelde, et ta on eelkõige ikkagi kirjanik ning raamat muutub selle tõttu kohe ka paremaks. Sõnum on endiselt olemas, kuid unustatud pole ka lugu, rikkalikest detailidest veel rääkimata. Kiita tuleb autorit õnnestunud peategelase valiku pärast - kergelt juhm inimloom, kes kõigest päris täpselt aru ei saa. See annab autorile võimaluse reaalsest teadusest üle libiseda ning keskenduda rohkem sotsiaalsetele probleemidele. Kaval, väga kaval. Omamoodi naljakalt mõjub autori esialgne seisukoht, et tegemist pole mingil juhul žanriulmega, kuigi kõik märgid sellele viitavad. Teravate diskussioonide tõttu, mis sellele väljaütlemisele järgnesid, on ta hiljem oma arvamust natuke redigeerinud, nimetades raamatud nüüd sotsiaalseks ulmeks. Ometi peaks ju autor teadma, et head kirjandust ükski silt halvemaks ei muuda. "Orüks ja ruik" on kahtlemata hea kirjandus. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Sõber soovitas.
Hästi soovitas.
Eks ta sihandane hoiatuslugu on, ja samas biograafia (Jimmy oma). Biograafia kohta põnev, hoiatusromaani kohta täiesti talutavalt mitte-nii-jube-masendav. Mulle väga meeldis, et maailm ei olnud talumatult jälk. Orüksi vaatenurk tema elule nt. Väga hästi tuli sealt välja, et tegelikult, _tegelikult_ suudab inimene leida mingi rahu ja rõõmu suht igasugustes tingimustes. See võime omaks võtta ja harjuda on puhas enesealahoid. Jimmygi on Lumemehe-eluga omajagu harjunud, kuigi mitte nii edukalt, sest ta pole kohanemist nii hästi nii noorelt õppima pidanud.
Õnnetuseks oli aga raamatut soovitanud sõber mulle omaenda hetkemaailmapildi raames kõik need geenidega mängimise hirmud ja haigusega teenimise mõtted juba ära rääkinud ja seega ma mitte ei saanud huviga avastada ning "jaa-jaa, nii võiks see umbes minnagi" kaasa noogutada raamatule, vaid mu avastused olid eeskätt võtmes "Oo, siit ta (see sõber, pean silmas) korjas selle mõtte! Ja neid kahte mõtet kombineerides sai ta selle kolmanda, millest ta mulle rääkis!"
Üldiselt siiski huvitav lugemine. Kahjuks ma olen veel nii noor, et selliste ühtlase aeglase vooluga nukrate lugude juurde tahaks vahepeal ikka natuke mürstu ja kärtsu ka saada, kasvõi paari peatüki jagu.
Niisiis hea hinne koos rahuloleva aitähiga autorile!
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: märts 2026
veebruar 2026
jaanuar 2026
detsember 2025
november 2025
oktoober 2025

Autorite sildid: