Tegemist aga ei ole üldse mitte halva raamatuga. Algab see esmapilgul üsna pidetu kirjeldusega, kuidas keegi natuke segane tegelane üritab looduslastele elementaarseid asju selgeks teha. Istub selline tokerdunud kuju kaldal, käib vaikselt alla ja tema hoolealusteks on trobikond lihtsameelseid ja täiuslikke taimetoitlasi. Tasakesi hakkab talle midagi meenuma. Me saame teada, et kunagi oli olemas Tsivilisatsioon... Niisiis on tegemist postapokalüptilise maailmaga ja peategelane võib-olla ainus järelejäänud pärisinimene. Seda tema hoolealust veidrat ja ilmselgelt konstrueeritud karja kutsutakse ruikariteks ja tolle peategelase -- keda kutsutakse Lumemeheks -- natuke abitutest õpetustest selgub loomulikult, et Ruik on nad loonud. Kõik muu elava olevat loonud Orüks. Lumemehe mälestustest hargnebki siis lahti lugu sellest, kes nood kolm olid ja miks maailm hävis.
See nende peategelaste lapsepõlvemaailm, mis peaks kujutama aega üsna lähedases tulevikus, on sünkmorn, kuid autori vaieldamatu geniaalsus peitub selles, et ma tundsin ära kõik tendentsid, mida nii loetust kui isiklikust kogemusest Ameerikamaa kohta tean. On suletud alad, mida hoolega valvatakse ja kus elavad need, kes seal töötavad. Seal sees on ka koolid, haiglad ja üldse kõik, mis eluks vajalik. Väljas käiakse harva ja selleks on eriluba vaja. Väljaspool elavad inimesed pööblates ja need on täis vaesust, räpasust ja haigusi. Lumemehe -- saame teada, et ta nimi on Jimmy -- isa tegeles geneetikaga. Üldse olid kõik tolles suletud alas, kus ta kasvas, tolle geenifirma palgal, loomulikult ka ta parima sõbra, Ruigi vanemad. Varsti tuleb mängu ka Orüks -- sõbrad jahivad võrgupornot ja satuvad kuhugi Kagu-Aasia saidile, kus otseülekandes kolm ca 8-aastast tüdrukukest valget turisti lakuvad. Üks neist vaatab korraks väga erilisel viisil otse kaamerasse ja Lumemees/Jimmy armub kogu eluks. (Seda on muide julge ära rääkida, sest üsna raamatu alguses tehakse selgeks, kes on kes, samas kui piisavalt palju jääb viimaste lehekülgedeni hämaraks.) Nimed on muide pärit ühest arvutimängust, mida poisid mängisid -- et vali endale mõne väljasurnud looma nimi. Lumemehe ema ei suuda seda elu taluda ja põgeneb, Ruiga pärisisa on tapetud. Jutu sees seletatakse lahti tohutu hulk igasuguseid geenimanipulatsioonide abil loodud ristandeid ja päris uusi loomaliike, tasapisi koorub ka välja, kuidas needsamad ravimifirmad lisavad kõigesse -- alates vitamiinidest -- haigustekitajaid, et ka homme midagi ravida oleks...
Ütleme, haaravat ja mõtlemapanevat on palju rohkem, kui eelnevas pealispinda puudutavas kirjelduses. Päris hästi ja usutavalt on kirjeldatud, kuhu viib jumala mängimine, kui teadmised ja eetika järgi ei tule. Väga loogiliselt näidatakse, et suuremal osal sellistest loodud olenditest on juures "ainult et...", ehk teisiti öeldes ei käitu need alati päris nii, nagu oodatud, kuid kasumiootuses kiirustades pole keegi vaevunud kontrollima. Või lihtsalt tervet mõistust rakendama. Miinuspoolde jääb üsna ebaveenev "hullu teadlase" sündroom ja ruiklaste puhul räägib autor suurel määral ülejäänud raamatu sõnumile vastu, ehkki ta on ausalt mõned loogiliselt tekkivad ebakohad sisse toonud.
Kas see nüüd meistriteos on, ei oska öelda, kuid lugemist ei kahetse. Igatahes peale pubekaseepi... no olgu -- young adult asju mõjus meeldiva täiskasvanutele suunatud kirjandusena.