«Fabulaarium» on lugu ühest tegelasest, kes ise jutu alguses nendib, et inimene ta pole. Kes ta on, see selgub jutu jooksul... kuid see pole üldse oluline. Jutu sisuks on tegelease ühe töö-öö kirjeldus. Antud isik (võib vist nii öelda) töötab Dilvermooni Fabulaariumis, aga töötab seal öösel, mil Fabulaariumit külastab selline kummalisem ja ka valgustkartvam klientuur.
Fabulaarium on siis selline asutus, kus klient saab mõõduka tasu eest mõnda lugu kuulata. Kuid see pole niisama pajatamine. Kõigepealt skännib kõrgtehnoloogiline aparatuur kliendi teadvuse pindmisi kihte ning siis saadud info ja isiklike vaatluste/teadmiste tasandilt Fabulaariumi töötaja selle loo pajatab. Palju sõltub siiski ka Fabulaariumi töötajast, et kas klient jääb rahule, või nõuab ettemaksu tagasi.
Jutt ongi siis kolmest kliendist ja nende lugudest, aga eks see kõik ole rohkem jutustaja isiku avamiseks. Jutt on minu jaoks parasjagu eemalviibiv ja elutu ning lugedes hakkas ka pisut tüütama. Samas oli lõpp tõesti hea ning hindeks antud neli on kindel number ilma igasuguste miinusteta.
Lugesin juttu vene keeles ja pealkirjaga «Фабулариум» ning ilmus see ajakirja «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» vene väljaande «Сверхновая американская фантастика» teises (august `94) numbris, mis oli nö. arvutite ja virtuaalsuse teemaline.