Natuke saab nalja, natuke saab madinat. Lugu ilmus aurupungi antoloogias, aga aurupunki oli siin küll õige vähe, pigem sellist viktoriaanlikku hõngu. Arvatavasti loen tulevikus, kui kogu sarjast veidike parem ettekujutus on, uuesti üle.
(jutt aastast 2008)
Natuke saab nalja, natuke saab madinat. Lugu ilmus aurupungi antoloogias, aga aurupunki oli siin küll õige vähe, pigem sellist viktoriaanlikku hõngu. Arvatavasti loen tulevikus, kui kogu sarjast veidike parem ettekujutus on, uuesti üle.
Kuigi see lugu ise eraldi võetuna ei ole midagi pööraselt head, on ta ometi suure mosaiigi ilus täiendus kõigi oma võrratute elementidega - vaalakujulise allveelaeva, fotografeeriva silma ning siis nende progressivastaste propagandistiga - kelleks osutub üks väga tuntud tegelane kirjandusloost, kes euro-atlantilise kaabli vastu hoopis ise põhjustel, kuna Ameerikas avaldatakse ta teoseid ilma autoritasu maksmata.
Loo üsna tähelepanuväärne episood ongi lõpus, kui agendid temaga "vestlema" lähevad, et jätku ta oma kihutuskõned järele, kus muu hulgas ennustatakse internetti ja veel suuremat autoriõiguse-piraatlust ette.
Kaabli merepõhja mahapanek justkui õnnestub, aga loo lõpus selgub läbi tulevikust pärit Kompanii liini, miks kaabel siiski tööle ei hakka... Ehk siis tekitas see jutt minus sure huvi nende 19. sajandi Kompanii-tekstide vastu, kus seikleb Edward Bell-Fairfax, kus tegutseb Gentlemen`s Speculative Society jpm.
Ei keksi vaimustusest, aga kõik episoodid ja üldine tervik töötasid tasemel "väga hea".