Iga nohik, keda kunagi pioneerilaagris või trennis — või koolis või sõjaväes — süstemaatiliselt, metoodiliselt ja vähimagi pääsemislootuseta kiusatud on, elab sellele jutustusele kindlasti sadistliku mõnuga kaasa — seda kuni mõneti ootamatu lõpuni, kus kohtuvad jutustuse kaks põhilist eeldust. Esimene on, et lähituleviku täiskasvanud mõtlevad ja käituvad nagu teisme-eelikud. Arvestades praeguseid trende massiteabes ja massihariduses (eriti seda, mis kuulu järgi toimub USA haridussüsteemis) pole selles muidugi midagi imelikku — pole saladus, et vaimne nüristamine põhjustab häireid emotsionaalses arengus. Kage Bakeri “plotterid” — meteoriitide trajektooride arvutajad — on nohikud ja “shooterid” — nende pihta kõmmutajad — tüüpilised USA spordipoisid-koolikiusajad, emotsionaalselt pärsitud mõlemad leerid.
Jutustuse teine eeldus on, et lugejat huvitavad selliste tegelinskite võimumängud ja see, kuidas ranged alluvussuhted ootamatu muutuja, tüüpilise igal alal andeka imemehe-päästjafiguuri lisamisega alandlike arvutajate ridadesse segi paiskuvad. Kuna suur osa ulmelugejaid ongi just sellised nohikud, siis neid muidugi huvitab ludride saatus. Teist tüüpi lugejale pakub ilmselt aga huvi, kuhu tahab autor nende allegooriate ja paralleelidega jõuda — ehk mida meile ümbritseva tegelikkuse kohta öelda, lugejale ühiskonna toimimisest õpetada. Minu jaoks jäi loo moraaliks see, et kitsalt spetsialiseeruv inimene — eriti kui ta on hariduse-meedia poolt ajupestud ja keskmistatud narts — on lihtne saak osavale manipulaatorile, kes süsteemi enda huvides ära oskab kasutada. Noorsoo tahtliku nivelleerimise, üheülbastamise, nüristamise tulemusena valmistame ette elupõlistest lastest koosnevat pööblit-lambakarja, keda vähegi täiskasvanulikumal, laia profiiliga juhil — või oskuslikul psühhopaadil — on lihtsamast lihtsam kamandada: tööle või sõtta või kirikusse, kuhu parasjagu vaja.
Huvitava lähenemisega hoiatuskirjandus.