Eelmise osa lõpp – cliffhanger Josephiga, kes Budu ressurektsiooni ootab – jääbki sinnapaika. Josephit ja Lewis selles romaanis ei ole. Proloogis tutvume Mendoza eluga 150 000 aastat tagasi, kus ta Santa Catalina saarel üksinduses oma karistust kannab (ja kirjutab päevikut, mis siis on sarja I ja III romaan). Mendoza juures maandub ühel päeval ajakapsel, kust astub välja Alec Checkerfield, kes pole siis ei keegi muu, kui Mendoza kahe varasema armastatu uus reinkarnatsioon. Aga mõistatustega autor enam kauem ei vaeva ja järgnevalt saame me teada Dr. Zeusi heaks töötava kolme teadlase projektist Adonai, mis käivitus 2350. aastal.
Romaani tegevus kulgebki siis kahes liinis. Ühes vaadeldakse Adonai projekti loojaid ja selgitatakse selle motiive… Company otsustab, et vanade Enforcer’ite asemele (need ürginimese väljanägemisega tülikad kangekaelsed jõujunnid, kes rookisid välja Suure Kitse Kultuse, et inimtsivilisatsiooni arengut mõnikümmend tuhat aastat kiirendada ja kes nüüd on salajastes hoidlates konserveeritud kujul, ühe millise Joseph ja Lewis eelmises osas leidsid – uhh!) on vaja luua uus mudel – süükompleksiga idealistlik karismaatiline ja paremini juhitav kangelane, kes tahab ühiskonda muuta. Võetakse aluseks väljasurnud tetraploidne hominiid ja inseneeritakse ta geneetiliselt sobivaks, seejärel sisestatakse see ajaloos sobivat tüüpi doonoremale. Esimesed kaks prototüüpi lähevad luhta, Alec on kolmas. Mida aga teadlased ei tea on see, et Alec on juba lapsena adapteerinud ja modifitseerinud teda kasvatama pandud AI (jutt „Smart Alec”). Seega kasvab Alecist kangelane küll, ent selline kangelane, kelle abiline on peaaegu kõikvõimas küberspioon-AI, kelle programmeerituse aluseks on a)isiku igakülgse heaolu kasvatamine; b) piraadikapteni mentaliteet. Kapten niisiis röövib igasugust inffi ja kasutab seda Aleci materiaalseks ja küberneetiliseks edendamiseks. Koos jõuavad nad tasapisi Aleci sünnisaladuse jälile ja vannuvad kättemaksu Dr. Zeusile. Romaani teine liin ongi siis Aleci kasvamise ja arenemise lugu, mille käigus me saame ka piisava ülevaate eriliselt vastikust 24. sajandist.
Üldiselt tekib loo käigus piisavalt uusi mõistatusi, noh näiteks näib neid pidevalt korduvaid Adonai ja Mendoza kokkusaamisi orkestreerivat veel kellegi karvane käsi, kellest kolme teadlase cabalil pole aimugi; ning et kuigi Mendoza ja Alec põhjustavad hiigelsuure katastroofi, näib seegi olevat Dr. Zeusi huvides. Ühtlasi avaldatakse siin täies mahus too 1579. aastast salapärane Dokument D, mis olevatki Dr. Zeusile kunagi aluse pannud. Ja veel enam – Adonai esimene mudel Nicholas Harpole – on kaudselt selle dokumendi tekkimise põhjustanud. Omaette naljavendade kamp on veel see teadlaste cabal – omaaegset Oxfordi donide käitumist ja kõnepruuki matkiv halenaljakas seltskond, kes on fastsineeritud kõigest vanaaegsest ja inglisepärasest. Muuseas, kui arutatakse, et kas ja kui palju kangelasele sugutungi sisse monteerida leiab üks neist, et mitte mingil juhul, et kangelastegude toimetamist ei tohiks miski häirida, „Lord of the Rings’is” ei olnud ju mingit seksi.
Üldiselt mõtlesin ma vahelduseks seda romaani hinnata „neljaga” – mõned ebaolulisena näivad episoodid Aleci elus kippusid nagu liiga venima. Aga panen siiski „viie”.
PS - Romaan esitab lugeja kujutlusvõimele nõude minna vaidlemata kaasa ajas rändamise omareeglite ning küberreaalsuse aktsepteerimisega. Loogikast ja teadusest targutlejad leiaksid sobivama lugemisvara näiteks mõne liinuksiserveri manuaali näol.