Lühiromaani keskmes ongi siis karavani teekond ja selle reisijatega seotud mõistatused. Reisiseltskonnas on mõistagi mitmeid isikuid, kes ei osutu päris selleks, kellena nad esinevad ja üsna pea tabavad karavani erinevate assassiinide ja deemonite rünnakud. Metsaaladel elab rass nimega yendri (nemad on rohelise nahaga), kes on Päikeselaste rassiga alalises vaenus. Oluline on siin see, et rassid on bioloogiliselt sobivad ja saavad paarituda. Lisaks on selles maailmas ka miskid deemonid, kes samuti saavad inimestega paarituda. Yendritel pole tehnoloogiat, nad on loodusrahvas ja põlgavad Päikeselapsi nende välimuse ja kommete pärast. Põlgus on loomulikult vastastikkune, ehkki ei kehti seksuaalsel pinnal.
Karavani teekond on ohtlik ja seiklusrikas ning loo lõpuks on lugejal juba parem ettekujutus sellest omapärasest maailmast ja selle asukatest. Tegu on eraldi ilmunud lühiromaaniga, mis moodustas hiljem Bakeri romaani „Anvil of the World” sissejuhatava osa. Mõnes mõttes meenutab see tekst Christie „Idaekspressi”, kuigi detektiivi kui niisugust ei ole. Yendrid meenutavad tava-fantasy haldjaid ja igasugused tehnilised vidinad aurupunki. Üldiselt on see väga mõnus ja originaalne comic-fantasy, nii et „viit” ei saa tekst loomulikult ainult mitte selle eest, et Kage Baker on üks mu lemmikkirjanikke.