24. sajandil, mil leiab aset yleyldine hypertrofeerunud poliitkorrektsus, on kohutavalt populaarseks saanud keegi 17. sajandi hollandi kunstnik Jan Vermeer. Yhel ilusal hommikul astub noore kunstniku ligi keegi proua ja annetab mehele komplekti läätsesid, camera obscura tarbeks. Selle aparaadiga saavat kiiresti suurtes kogustes pilte maalida.
Peale pikka mõtlemist suutsin mina selle jutu juures leida yhe vooruse - ta ei ole -läbinisti- halb. Esimene ots kus kirjeldatakse 17. sajandi hollandit oli kergelt intrigeeriv ja see koht kus pilati poliitkorrektsust võttis suu korraks muigele. Aga siis tuleb autor lagedale "yllatusmunaga"..
Säherduse alguse peale on sipelgasiiililegi selge mis toimub - too läätsedega tädi on oma 24. sajandis leiutanud ajamasina ja kasutab seda nyyd kommertseesmärkidel. Samuti on selge et säherduse äraleierdatud ulmelise konstruktsiooniga loole vinti peale eriti ei keera. Siinkohal jookseb autoril juhe kokku ja tavakohase vändaga ajamasina asemel söödetakse lugejale ette suvaline umbmäärane ulmeline ajuvabadus.
Nagu BAASist nähtub, on antud jutt osa sarjast. Võimalik et muude tekstide kontekstis tunduks käesolev kuidagiviisi vähem jabur. Seniks pika rasvase miinusega kolm.