Selline unenäolisuse piiril kõikuv jutt, kus me ei saagi teada, esiteks, kes on see pealkirjaski esinev "tyger" ja kas ta peategelasele pidevalt antavad nõuanded on "reaalsed" või kõlavad nad ainult tüdruku peas. Viimasel vihjaks justkui jutu viimane lause kus seinal rippuv Kristus korraga tüdrukule naeratab. Lugu ise on selline viktoriaanlik perekonnadraama, kus seniilne vanaisa on pärijaks teinud peategelase imikutest kaksikutest vennad ja ülejäänud onud-tädid hakkavad kõik eri mahhinatsioone planeerima - läbi viima, et saaks ise ka küüned kuidagi varanatukese ligi. No ja siis on see jutustaja tüdruk, kes on justkui nähtamatu ja kelle silme läbi kogu jutt edasi antakse, ja sel tüdrukul on omakorda sõber tyger kes lõpus robustse pahatahtliku onu lõhki rebib, nii et päris väljamõeldis ta ei saanud siiki olla. Aga kogu jutt oli nii mage ja unustust vääriv, et ma ei viitsigi selle üle rohkem juurelda. Ei meeldinud. Kage Bakeri jutulooming - The Company-sarjaväline vähemalt - pole siiani kahjuks erilist muljet jätnud...