Lugeja hammustab õige pea lahti, et need kaks vanameest on Jumal ja Kurat, kes inimsoo (või õigemini selles loos siin Ameerika ja ameeriklaste) üle vaidlevad.
Sellest oleks saanud kõike võikamat sorti följetoni, või siis pateetilisusest nõretava diibi varjatud tähendusega mõistuloo. Baker aga õnneks pole läinud ei üht ega teist teed ja antropomorfsete olendite ja nende vägikaikaveo asemel kirjeldab ta rohkem kuuekümnendate rannalinna, poisi suht masendavat pereelu ja väikesid rõõmusid tühjade pudelite leidmisel ja putkast miskite mahlapulkade ja koomiksite ostmisel. Kaks pässi oma vaidlusega taanduvad meeldivalt tagaplaanile teisejärgulisteks tegijateks.
Annan sellise tugeva "nelja", sest Bakeri jutustamisanne on võrratu ja isegi sellisest libastumisaldist teemast nagu jumala ja kuradi omavaheline nagistamine õnnestus tal huvitav ja maaliline jutt välja võluda.