Mendozat hakkab unedes kummitama Nicholase vaim. Aga muidu on ta elu suht tüütu ja tusane ning vaheldust toovad sellesse vaid tulevikust tellitud haruldaste filmide vaatamised. Taamal rullub kodusõda ning magatades üht inglasest kundet satub Imarte korraga Briti Impeeriumi salasepitsuste jälile... Näib, et London kavatseb sõdiva Ameerika küljest California endale hammustada. Küborgid leiavad, et ega selline alam-Kanada variant, kus iialgi midagi ei juhtu, polekski kõige hullem, aga ajalugu ju muuta ei saa.
Edasi lähevad nii Mendoza isiklik armutragöödia, inglaste sepitsused ning Kompanii saladused kõik segamini ja sassi. Järgmine briti agent, keda Mendoza kohtab, pole ei keegi muu, kui reinkarneerunud (?) Nicholas. Fanaatilise protestandi asemel on nüüd teistsugune fanaatik. Uus Nicholas on valmis andma oma elu (no ja Mendoza, kel ligipääs ajaloofailidele, teab, et tõenäoliselt annabki) valgustatud Briti Impeeriumi eest. Ent kõhklemata ja õnnelikuna andub ta nii mehe kehale kui missioonile. Kuna romaan on edasi antud Mendoza ülekuulamise üleskirjutusena, siis teame, et mingit häppi endi siin pole. Lõpuosas tekib põnevaid saladusi Kompanii ajaloo kohta üha juurde.
Ütleme nii, et romaanis on mõned kompositsioonilised küsitavused. Tegelikult ei saaks ka sügavuse poolest sarja avaromaaniga võrrelda... Ta on rohkem üks installatsioon sarja, mis peab lugejas edasise suhtes põnevust tekitama. Viimase kolmandiku emotsionaalsus ning põnevus aga kompenseerib puudujäägid täiesti. Minule ikka ilgelt meeldis; tädi Baker kirjutab kuradima hästi ning üllatusi on tal alati varuks. Raudne "viis".