A. Kuprini isiklik lemmikteos, mis on siiamaani Venemaa keskkooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Kuulub rahvaluulemotiividega põimitud Polesje-tsüklisse. Kogukonna jaoks erandliku üksikisiku kujutamise poolest on jutustuses palju sarnast Kitzbergi "Libahundiga" (viimasest on teatavasti kaks versiooni - 1891. a. fantastiline jutt ja hilisem realistlik draama). Kuprini tekst on aga sotsiaalselt teravam - kui Kitzbergil on külarahvas lihtsalt piiratud, umbusklik ja sallimatu, siis Kuprin kujutab jõhkrate padujoodikute karja. Võib arvata, et omas ajas ja ruumis on õigus mõlemal - puudulikes "välitöödes" ei saa kumbagi kahtlustada. Kuprini tekst oli aga selgelt tollase peavoolu - narodniklusega - vastuolus.
Ahjaa, et miks ikkagi ulme? Kindlasti on ulme - keerleb ju kogu tegevus nõidade ümber, kes oma võimeid ka otseselt demonstreerivad. Kindlasti mitte "etnohorror", nagu meil siin tavatsetakse rahvaluulemotiividel põhinevate külajuttude kohta keelt väänates öelda, sest õudust pole siin kopika eestki. Sellistel lugudel (ka näiteks Faulkneri "The Old People") on "õudusega" võrreldes põhimõtteline erinevus - kui "õudus" on võõras, unheimlich, uncanny, siis neis on üleloomulik nähtus maa, selle traditsioonide ja ajaloo pärand neutraalses või pigem heas mõttes.