Alustaks halvast! Olemuselt on tegu nn. naistekaga... mis tähendab, et suurt rõhku pannakse kõiksugu tundekraamile ning see rõhk on spetsiifiline... st. et kõik mehed romaanis on sellised veidrikud ja vägistajad. Praktiliselt puudub romaanis normaalne mees... isegi see kõige positiivsem meestegelane vägistab meie kangelanna üks kord ära. Ka naistegelased on üsna pentsikud – enamjaolt on tegu kultuurisfääri mõrdadega ning mulle jäi üsna hämaraks, et mille poolest romaani kangelanna neist, keda ta kirus, parem oli. Inimsuhted ja romaan tervikuna on üsna seebine... st. raamatus pole elu vaid selle võlts/klants (kõver)peegeldus. Romaan kubiseb ka suurest hulgast kokkusattumustest ja süzhee on hästi keeruliseks konstrueeritud... romaan venib kohutavalt ning minu arvates oleks raamat vaid võitnud, kui 700 lk. asemel oleks olnud 300!
Nüüd heast! Romaan on tõesti köitev... läheb hästi käima ning pooleli ei taha seda hästi jätta, kuigi vahepeal tuleb üsna suur tülpimus kallale... kuid siiski tahad teada, et millega autor selle konkreetselt lõpetab. Autor valdab ka hästi materjali... see XII-XIII sajandil toimuv on üsna kenasti kirja pandud... ning nii minevikus kui ka tänapäevas toimuv pole vaid mingi roosamanna. Suur pluss on romaani kangelanna elukaaslane – tõttöelda pole ma tükk aega ühelgi naisautoril sedavõrd veenvat meestegelast kohanud... kui kohustulik vägistamistseen kõrvale jätta... oli tegu täiesti normaalse ummikusoleva mehega.
Romaan ongi hästi vastuoluline – ühelt poolt üsnagi realistlik, teiselt poolt hästi elust mööda. Peategelastest paar on väga usutavalt kirja pandud... kõik ülejäänud tegelased on pigem tüübid, kui täisverelised karakterid.
Pisut sisust kah! Romaani peategelane on üliedukas naisajakirjanik, kelle värskemaks tööks on artikliseeria sellest, kuidas mingid isikud tahavad hüpnoosi abil vabastada nn. põlvkondade mälu ning tajuda siis mõnda oma eelmistest eludest. Ajakirjanik on alguses üsnagi skeptiline, kuid – osalenud ka ise katses – avastab, et ta enda elu hakkab vaikselt koshmaariks muutuma. Selgub, et ta on ka juba elanud XII-XIII sajandil ning selgub, et tema lähikonnas on ka teisi isikuid, kes on samas ajastus ja tema lähikonnas olnud. Nii ta siis püüabki kahel tasandil selgust saada. Ühelt poolt Hay emand, teiselt poolt emantsipeerunud XX sajandi lõpu naisajakirjanik.
Ilmselt on tegu omas zhanris hea raamatuga ning ilmselt pole selline formaat lihtsalt minu jaoks. Soovitada ei julge... kuigi ise ma ei kahetse, et lugesin. Avardas vähemasti silmaringi. Hindeks selline tugev kolm... kolme teeb tugevaks fakt, et tegu on autori esikromaaniga.