Tahaksin õiendada mõned faktivead. Kristjan-Kriku Sander on kunagi kusagil öelnud, et "Hingede öö" on sajandi mõjukaim või parim ulmeromaan. Sander eksis, ilmselt tahtis nimetada mõne teise raamatu nime. "Hingede öö" 2000. aasta väljaande lõpus on Reet Neithali essee romaanist pealkirjaga "Inimese teekond Surnud Mehe Majas". Seal ta ütleb: "Romaan on väga poeetiline, liigutavalt ehe ja sisult ammendamatu /.../ "Hingede öö mõistmise eelduseks on teksti väga tähelepanelik ja süvenenud lugemine, kaasaminek autori meeleolude ja fantaasiatega, mõtte- ja kujundiseostega, samuti kirjaniku eluloo ning romaanikirjutamise ajendite tundmine. Teose rohked tähendustasandid avanevad pikkamööda /.../" Taolisi väiteid saab esitada ainult inimene, kellele teos on väga meeldinud, ent nende esitamine üldistuse pähe ei ole õige. Ma võiksin samamoodi vastata, et "Hingede öö" on jabur, sisutühi ja tuim teos, mille tähendustasandid (kui neid on), ei avane isegi mitte korduval lugemisel ja kirjaniku eluloo ning tausta tundmine ei muuda teost karvavõrragi huvitavamaks.
Romaani sisust. Vana-aasta õhtul (kell on 23) jalutab nooremapoolne mees suure linna tänavail. Tänaval käib melu, aga mees tunneb end üksildasena (hiljem saame teada, et ta seitsmendat aastat pagulane ja rahvuselt eestlane, ehk siis vormiliselt Ristikivi sarnane). Ühel kõrvaltänaval on ühe maja uksed pärani valla ja seest paistab valgust ja kostab muusikat. Mehele tundub, et tegu on avalikkusele mõeldud üritusega ja läheb sisse, ehkki maja on pigem eramaja moodi. Ta astub sisse ja sealt edasi muutub toimuv unenäoliseks, kus sündmusteolemus ja nende juurde kõneldav jutt ning mõeldavad mõtted ei saa olla reaalse elu osa. Majas on palju ruume ja palju inimesi. Esimene koht on kontserdisaal ja peategelane kuulab muusikat. Juba seal jääb talle mõningatest teistest kuulajatest kummaline mulje, aga üleliia ta toimuva kummalisuse üle pead ei vaeva (unenäo oluline tunnus). Iga peatüki lõpus astub mees uude ruumi või koridori ja neid näib olevat seal lõputu hulk, maja on nagu hiigelsuur labürint. Mees püüab aeg-ajalt välja pääseda, aga ei pinguta selle nimel ülemäära. Ta vestleb inimestega, kellest mõned teda tunnevad, aga tema ei tunne kedagi. Teda juhatakse edasi või tagasi, ta saab teada, et majas peetakse matust, ent samal ajal ka pulmi, värvatakse armeesse, esitatakse kunstinäitust jne. Peategelast vaevab pidevalt mingi ebamäärane süütunne, samuti võib aru saada pagulasele omastest kõhklustest. Millest ta räägib maja arvukate elanikega, on raske öelda. Sügavamõtteline small talk? Kõik see kokku on väga jabur, kohutavalt igav ja väsitav.
Kui romaani tekstist on läbi umbes 60%, katkeb süžee, ja järgneb Ristikivi kiri ühele väljamõeldud lugejale, proua Agnes Rohumaale. Proua Rohumaa oleks nagu romaani sinnamaani läbi lugenud, seda kritiseerinud, ja nüüd selgitab Ristikivi oma romaani mõtet. See proua mulle meeldib, sest ta on minu moodi ja laidab viisakalt romaani maha. Ristikivi selgitab modernse romaani iseärasusi ja süžee jätkub kohtuistungiga, mis moodustab romaani ülejäänud osa. Pole võimalik aru saada, kas peategelane on kohtualune või m itte ja milles teda süüdistatakse. Igal juhul tuuakse kohtu ette 7 tunnistajat, kes kõik kaitsevad hoopis iseennast, nagu oleks nemad süüalused. Ja näib, et kuritegudeks on hoopis Piibli 7 surmapattu.
Ehkki kõik selles majas toimuv näib olevat kestnud päevi ja päevi, on aeg kaotanud majas tähenduse, sest kõik kellad on kas peatunud, kadunud või pole neid näha. Kui mees majast välja saab, on kell aga veidi üle kesköö, nii et aeg näis peaaegu seisnud olevat.
"Hingede öö" on selline teos, mille tõlgendamiseks ei ole erilisi piire - iga lugeja võib mõelda, et just tema on leidnud selle sügava mõtte, mis on õige. Minu meelest võib seda tüüpi romaane kas vihata või armastada, vahepealseid võimalusi on üsna vähe. Minu positsioon on vist üsna selge, hoolimata Ristikivi kirjast heitunud lugejale ja Reet Neithali põhjalikust järelsõnast. Seda viimast soovitan siiski lugeda, sest hinnanguid kõrvale jättes annab see ikkagi hea ülevaate romaani sisust, saamisloost ja taustadest.