Karl Ristikivi

Põhimõtteliselt jutustab teos rootslasest Olevist, kes satub elama eestlase juurde. Koos oma rahutu `vennaga` sõidab ta aga uut maad otsima ja leiavadki selle. Uus Maailm on aga juba avastatud palude teiste poolt ja ka saarlased on seal end põhjalikult sisse seadnud. Elu seal pole põrmugi nii lihtne, kui seda algul arvata võiks ja läbi paljude raskuste jõuab Olev heale järjele ja rändab tagasi Eestisse. Lõpuks pöördub ta aga ristiusku ja pühendab ennast jumalale.

Neli, sest ei olnud väga selline asi, mis mulle meeldiks ja oleks parem olnud ilma selle ristiusulise lõputa minu arvates.

Muidu Ristikivi meeldib mulle väga. Yks väheseid eesti prosaiste, kellel on yldse stiil. Enamikul pole mingit. Leebed ja inimlikud (ses suhtes natuke ehk Chestertoni või Greene`i laadis katoliiklikku kirjandust meenutavad), väljapeetult komponeeritud tekstid - suuremal osal eesti "novellidestki" pole mingit struktuuri, Ristikivi ehitas aga sõjajärgselt kolmest triloogiast ja kolmest vaheromaanist yles selline kompositsiooni, et vaata ja imesta. Ja need on tõesti head. Rääkimata luulest, mis on napp ja suurepärane. Nii et Ristikivil on kirjanikuna palju häid jooni.
Selles raamatus ei näe me neist yhtki.

Lugu on tyytu, tekstiloogikalt tarzanlik ja venib nagu halb Vilde. Lehesabajutt, mis teha. Kui seejuures tõesti sõnade pealt maksti, yhendab see kirjanduslik õnnetus nõnda vähemalt Ristikivi Jack Londoniga - mis on ka loo põhiline kirjanduslik väärtus.