Planeedil on tõesti ka asukad - kuskil ürgkogukondliku korra tasemel elavad hõimud, kus igal hõimul on oma nõid. Ega nõidumine ei ole kerge kunst - palju sõltub Kuude liikumisest, ja nede omavahelised liikumised on sageli etteaimamatud. Nõidade omavhelises suhtlemises on ka kindlad reeglid; kui mingi nõid satub teise nõia "koduterritooriumile", peab ta tegema "peremehele" kingituse ning avama mingi ühe nõidumise saladuse. Kui ta ei tee seda, on nõidadevaheline duell paratamatu. Ja see võib hirmus olla, nii et kannatavad ka ümbritsevad.
Ühel ilusal päeval saabub aga sinna kosmoselaeval (õigemini suure laeva maandumismoodulil) mingi kosmonaut, kes hakkab uurima planeeti. Kohalikule nõiale (kes ongi üks romaani peategelasi) tundub ta kohe konkureeriva nõiana (mida muud ta oskakski arvata punase laseri kiirest). Kuna oodatud kingitust ei tule, ja uus nõid nagu ei kavatsegi oma nõidumiste saladusi avada, alustab kohalik nõid (nimega Shanga) duelli.
Vaene kosmonaut ei oska aimatagi, et ta on osaline nõidade duellis, ning algus on Shangale paljulubav. Kuid ega võõras nõid kah nõrk ei ole ja ega temast nii lihsalt lahti ei saa. Siit algavad põnevad ja väga lõbusad seiklused. Romaani minategelaseks on muide selle kohaliku hõimu üks liikmetest. Taoline esitus on antud juhul väga sobilik ning annab võimaluse kohe aru saada kohalike loogikast.
Mingil põhjusel tuli lugemise ajal meelde Gromovi "Zapretnõi mir". Tegu on küll täiesti ernevate lugudega, kuid mingit sugulst neis lugudes on. Kasvõi näiteks hea huumor. Ja hinne "viis" on igati teenitud.