Teiseks. Autor ei vea välja. Lugu on nii ebausutav, kui veel vähegi võib olla. Tegelased, kes siis peaksid tegutsema 15. sajandil, räägivad ja käituvad üsnagi kaasaegselt. Mõned näited. Verekaotusest kurnatud rüütel ei vaju koomasse, vaid läheb “ebakronoloogilisele sürreaalsele kinoseansile”, pahade pealik sõimleb sõnadega “hullud pseudoidealistlikud psühhopaadid”. Kuna tegu on eessõna järgi alternatiivajaloolise tekstiga, siis on muidugi tausta tundmata võimatu öelda, kas see kõik ehk nii mõeldud polnudki ja kas kohe-kohe ei pane mõni tegelastest suitsu ette või ei ilmu teekäänaku tagant nähtavale tossav automobiil.
Teatavat lisaväärtust lisavad kahtlemata tahtmatult koomilisena väljakukkunud stseenid. Mõõgavõitluse kohta on autor ilmselt ammutanud teadmisi hiina või korea “ajaloolistest” filmidest. Kuidas muidu seletada stseeni, kus kolmesõrmeline vanamees (kelle kohta muud midagi ei selgugi, peale selle, et ta eritab rohelist verd) lõikab vastase küünarnukkide kohalt pooleks, läbi käeluude ja ribide ja puha. Või siis kes suudaks tõsisena lugeda järgmist lauset: “ Võitlus jätkus mitu minutit kuni vanamees oma mõõga Dagoberdile reide lõi, mispeale see karjatas ning sõna otseses mõttes tulist kõrvetavat valu tundis.” Nalja sai mujalgi.
Lootust siiski on. Kui Grinewski veel tõsiselt harjutab, võib tast pikapeale täitsa vaese mehe Hargla saada. Esialgu on aga sinnanigi veel pikk tee.