Charles Sheffield

Kui esimene raamat oli üles ehitatud Ehitajate saladuste kirjeldamise ja avastamise peale, ning sellest teosest oleks võinud oodata sama teema edasiarengut, siis tegelikult nihkus raskuspunkt grupi omavaheliste suhete käsitlemise peale ja Ehitajate olemuse kohta anti juba selles raamatus osaline teadmine. Samas toodi sisse täiesti uued tegelased “Zardalud”, kes mingi aeg tagasi olid praeguseks inimkonna valduses olevate päikesesüsteemide valitsejad. Zardalud hävitati ca. 10000 aastat enne käesolevaid sündmusi toimunud revolutsiooni käigus. Ja nüüd leiavad raamatu peategelased grupi Ehitajate poolt säilitatud zardalusid.

Esimene raamat oli huvitavam ja uued rõhuasetused mulle ei meeldinud. Läbilugemis samas ei kahetse, neli õrna miinusega.

Ehitajatest saame väga palju teada: kes nad on, kust nad pärit on, mis probleem neil tekkis ja miks nad (vähemalt ajutiselt) areenilt lahkusid. Samuti seda, mida nad kavandanud on. Mind ajab veidi segadusse see, et kui Ehitajatest siin raamatus peaaegu kõik paika pandi ja ära öeldi, siis millest paganast järgmised kolm raamatut enam räägivad?

Zardaludest? Selles osas saadi Ehitajate poolt „arhiveeritud” ja elluäratatud muistsetest meie galaktika spiraalharu valitsejatest kenasti jagu. Ja kui isegi oletada, et need selle raamatu 14 zardalut lõpptulemusena siiski ellu jäid ja kui nad ka küülikute kiirusega paljunevad, siis vaevalt nad enne aastasadade möödumist galaktilises mõõtmes mingit suurt ohtu kujutavad.

See osa meeldis mulle esimesest rohkem aga küll. Seekord tuleb hindeks juba korralik neli.